Üks ajaleht ja Kollase maja aastaraamat taunivad Hiina saatkonda, mille töötajad käivad koolides mesijuttu puhumas – pajatavad hiina kultuurist, loodusest, ajaloost ja robotitest. Totalitaarse kommunistliku režiimi propaganda on ohtlik isegi siis, kui nad räägivad süüta lapsukestele kroonilise alkohooliku Li Po luulest.
Olen isegi hiina propaganda ohvriks langenud, see juhtus Poolas, vist Krakowis. Öömaja telekast ei olnud muud vaadata kui hiina agitatsiooni – ikka seesama loodus, kultuur ja ajalugu, üks saade oli hiina orelitest, täiesti üle mõistuse. Kommunistid ikka kohe kuidagi ei saa ilma oreliteta, enne kõriorel, siis eesti orelite vinüülplaadid.
Väga ebameeldiv ja tuttav oli see propaganda, muidugi hästi tehtud ja huvitav, ega muidu ei oleks vaadanud. Aga nii ajaleht kui Kollane maja on jätnud kahe silma vahele mõned ülimalt ohtlikud aspektid hiina kommunistide õõnestustöö juures. Esiteks on meil palju totalitaarse ja äärmusvasakpoolse euroliidu propagandat, selles kontekstis võib ka hiina punaste stratkom tunduda tavapärane ja normaalne.
Samuti on põhiseaduslikule korrale ohtlik hiina muistse ja väärika kultuuri võrdlus meie homostunud harrastusjuraga. Kui loed Li Po värsse ja seejärel mõnda võsast väljakaranud caloline pihelgat, siis tekib tahtmine kultuuriministeerium maha põletada ja varemed kovidi vaktsiiniga üle valada.
Kolmandaks ja kõige ohtlikumaks on aga meie väljasurevale rahvale hiina kommarite ühe lapse poliitika (traditsioonilises hiina kirjas: 計劃生育政策; lihtsustatud hiina kirjas: 计划生育政策). Koolides on ka fumktsioneeriva ajuga lapsi ja nad saavad kohe aru, et kui kõik need hiina imed – loodus, kultuur, robotid ja ajalugu – viisid ühe lapse poliitikani, siis on see ummiktee, totrus ja kollektiivne enesetapp. Mudilased võivad kauge külalise õllepudeliga vigaseks visata.
Lõpuks said isegi kommunistid aru, et ühest lapsest ei piisa ja kõik lendab kuradile, aga kahju oli juba tehtud. Lastevastane poliitika on kõige jälgim kõigist inimsusevastastest kuritegudest. 1980–2015 olid lapsed punahiinas sisuliselt lindpriid, neid notiti maha tööstuslikus koguses, jube mõeldagi.
Mida on meil selliselt juhmilt ja julmalt kultuurilt ja ajaloolt õppida – ainult seda, et üks laps on andestamatu viga ning hiina enesetapjalikust kultuurist tuleb heaga eemale hoida. Ega me ju ei tea, mis Hiinas tegelikult toimub, seal olevat pimendatud tehased, kus valgust põlema ei panda, sest vidinaid toodavad ainult robotid. Inimesi ei ole.
Kommuniste ei või iial teada. Võibolla Hiinas ongi järgi ainult kommunistideks programmeeritud robotid, inimesed on ammu välja suretatud ja need seal saatkonnas on ka robotid? Kahtlane värk, ohtlik värk.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 24.04.2026