Vabakutseline ajakirjanik Hille Hanso on võtnud ERR-is sõna islami kaitseks, kaasates sellesse nii Koraani kui teaduse, kuid miski kogu jutus pole veenev – pigem ajab nii laialdane allikate kaasamine kogu loo veelgi segasemaks.
Uued Uudised püüavad olukorda pisut rohkem põlve otsas ja talumehelikumalt kokku võtta.
Hanso kaitseb islamit vana hea ettekäände all, et suhtumine islamiusulistesse olevat ülekohtune, kuna äärmuslaste järgi ei saavat kogu usu üle otsustada. Vastus oleks lihtne – kui üks usk annab massiliselt võimalusi tõlgendusteks, mis sütitavad äärmusluse, siis ongi see konkreetse religiooni negatiivne aspekt, millega tuleb teistel arvestada.
Mis kasu on maailmale teadmisest, et kahest miljardist moslemist on ainult käputäis ekstremistid, kui maailm teab ka seda, et pruugib sel usul teises kultuuriruumis kinnistuda, ja kohe on radikaliseerunud usklikud pomme valmistamas. Hea näide on Soome, kes asus aktiivselt Kolmanda maailma rahvast vastu võtma ja Turus õnnistatigi “avatus” sisse – Allahi nimega suus pussitas marokolane kokku kümmet inimest, kellest kaks suri, ja seda Islamiriigi pealinna Raqqa pommitamise eest.
Lääne inimesi ei huvita tõesti, mis ajendab islamiste kuritegusid tegema – oluline on see, et moslemite võõrsile tulek viib alati terrorismini, ja kui võtta aluseks, et islamimigratsiooni saaks karmide reeglitega ära hoida, siis ongi targem neid tõrjuda. Eriti kui ainult selle usu pühasõdalased panevad plahvatama pomme, mis rebivad puruks nii tema kui ka kümneid süütuid kõrval, selle eest aga pääseb kohe paradiisi.
Kui vaadata neid pingekoldeid, kus käib sõda Allahi nimega suus, siis on neid Maal kümneid ja kümneid, alates igapäevasest islamiterrorismist tänavatel kuni laastavate kodusõdadeni, alates Charlie Hebdo ründamisest kui Islamiriigi tekkeni Süürias ja Iraagias. Seletada seda ainult käputäie äärmuslastega on liiga naiivne.
Islamistlikud sõjad on nüüd ka seal, kus varem sõditi teistel põhjustel – Mosambiigi marksistlik Frelimo võitles riigi Portugali kolonialismist vabaks, nüüd aga vappub riigi põhjaosa islamistide rünnakutes. Mali konflikt tähendas pikka aega sõda tuareegi vähemuse ja keskvalitsuse vahel, nüüd sõditakse viies Barkhane operatsiooni piirkonda jäävas riigis islamistide vastu. Islam on tänases maailmas enamiku konfliktide osapool, eriti kümnetes Aafrika sõdades, aga ka Tais, Filipiinidel ja mujalgi, kus nad on vähemus.
“Lugejale tehakse üsna kategooriliselt selgeks, et islamiusu ettekirjutuste tõttu on moslemite kavatsused demokraatiaga lepitamatus vastuolus ning Euroopa seisab silmitsi enneolematult koletu reaalsusega,” kritiseerib Hanso Margus Kuuli artiklit.
Kogu Euroopa ongi täis no-go-tsoone ja valdavalt on need islamistlikud, kusjuures neis maksab pigem imaami kui kohaliku seaduse sõna. Islam on Euroopasse toonud lapsabielud, naiste õigusetuse, nende suguelundite moonutamise ja palju muud – kuidas peaks liberaalsete vabadustega harjunud eurooplane seda aktsepteerima?
Hille Hansole on tegelikult lisaks Margus Kuulile tekkinud üks väga kaalukas oponent, kelleks on Prantsuse president Emmanuel Macron – just tema räägib islamiseparatismist oma riigis ja sellest, et moslemid ei taha kohaneda liberaalse maailma sünnikodu Prantsusmaa väärtustega, vaid eelistavad elada oma kogukondades oma seaduste järgi. Milline riik seda taluks, et sisserändajad võõras paigas jalad lauale tõstavad?
Kairo islamiülikool reageeris president Macroni avaldustele väga karmilt – seejuures pole mainekad islamiülikoolid kunagi terroriakte kogu maailmale kuuldavalt hukka mõistnud, nad pole tõmmanud enda ja terroristide vahele selget punast joont. Pariisi ja Brüsseli terroraktide järel aga Lääne migrandikogukondades pigem juubeldati kui toimunut hukka mõisteti.
Hanso kritiseerib moslemite väidetavat diskrimineerimist Läänes nii tavaelus kui ka lihtsalt nahavärvi pärast. Ta ei taha tõdeda seda, et moslemid tõmbavad ka Euroopas ise selge vahe enda ja euroopaliku ühiskonna vahele, alates usukommete ja lõpetades riietusega. Samas on nad oma kodumaal teiste kultuuride sissetungist tingitud muutuste vastu avalikus ruumis väga vaenulikud – ja nad on vaenulikud ka eurooplaste vastu, kes nende endi kodumaal islami elulaadi tunnistada ei soovi.
Hanso ei tunnista seda, et islam on lisaks usule ka elulaad ja seejuures väga tugevate traditsioonidega – seetõttu on konflikt nende ja üha enam mistahes vabadusi lubava liberaalse Lääne kultuuri vahel paratamatu. Islami ja Euroopa kokkupõrge kajastus kõige paremini 2016. aasta alguses kurikuulsal käperdamisööl, kus sajad moslemitest varjupaigataotlejad käperdasid tuhandeid saksa naisi. Eestiski nägi ühiskond ära naise süütamise, mis on islami naistesse suhtumise tagajärg.
Ja mõistagi ei taha Hanso puudutadagi küsimust, et islamil pole euroopalikku kultuuriruumi asja, sest seda on vaja kristliku kultuuri hoidmiseks – ja kui nad tulevad, siis mitte teisi austama, vaid ennast nähtavaks ja esiplaanile panema.
“Usunditevahelise dialoogi järele pole iial olnud karjuvamat vajadust,” väidab Hanso. Nõus, aga see peaks toimuma islamimaailma ja euroopaliku maailmade vahel, mitte juba Euroopasse roninud ja siin kiiresti juuri ajava islami diktaadikepi all.
Lõpetuseks tasuks ära mainida, et pikalt Türgis elanud Hille Hansot on juba kritiseeritud Türgi-meelsete seisukohtade pärast, eriti Kreeka-Türgi suhete teemal. Miks siis ei tasu imestada, et ka kultuurisõjas on ta islami poolel?
Ja kas Hagia Sophia muutmine muuseumist mošeeks peaks kedagi Hanso sõnu uskuma panema – kui tema uus kodumaa muutub Atatürki sekulaarsest Erdogani religioosseks riigiks?