Statistikaamet teatas juunis 3,8 protsendilisest tööstustoodangu tootjahinnaindeksi aastatõusest. See on kuues järjestikune tõusukuu. Paljud kiirustavad seda majanduse taastumise tunnuseks nimetama. Tegelikult peidab number kurba tegelikkust. Hinnatõus ei tähenda enamasti tugevat tootmist ega kasvu, vaid peegeldab kulude kasvu, inflatsiooni ja poliitiliste vigade jätkumist.
Töötleva tööstuse indeks kasvas küll 2,6 protsenti, ent toiduainete tootmise hinnad langesid 3,5 protsenti. See on murettekitav. Kohalik toidutootmine, mis peaks olema julgeoleku alus, on surve all. Maailmaturu toorainehindade langus, nõrk sisenõudlus ja kõrged energia- ja tööjõupüsikulud ning regulatsioonid suruvad tootjahindu alla. Samal ajal tõusid impordihinnad 7,3 protsenti, ekspordihinnad vaid 4,1 protsenti. Kaubandustingimused halvenevad. Impordi kallinemine toidab tarbijahindu ja nõrgestab Eesti ettevõtteid.
Energiasektor jätkab volatiilset liikumist. Elektri ja soojuse hinnatõus vedas aastatindeksit ent kuine kütteõlide ja puidutöötlemise langus peegeldab suvist börsihindade ajutist langust. See ei lahenda struktuurseid probleeme. Rohepoliitika vähendas kodumaist baastootmist ning kasvatas sõltuvust impordist ja taastuvatest allikatest. Varustuskindluse ja taastuvenergia kulud tõstavad lõpparveid isegi siis, kui börsihind langeb. Selline poliitika ei loo kindlust ega konkurentsivõimet.
Puidusektor on üks väheseid helgeid laike mustal pildil. Siin annab Eesti loodusvarade kasutamine veel tulemust. Kuid üks sektor ei päästa kogu majandust. Tööstuse üldine pilt jääb kahvatuks. Kuigi hinnad tõusevad, kiputakse seda majandustõusuks kuulutama. Tegelikult on tegemist ellujäämisvõitlusega. Ettevõtted kas lükkavad kõrgemad kulud tarbija kaela või kaotavad turuosa odavamale impordile.
Olukord on jätkuvalt halb. Majandus ei vaja ainult numbrilist kasvu, vaid struktuurseid muudatusi. Me vajame funktsionaalset valitsust, mis oskab ja tahab midagi muuta. Vajame valitsust, mis seab esikohale Eesti tootmise energiajulgeoleku ja toiduga kindlustatuse. Praegune suund rohelise ülemineku maksude ja regulatsioonidega on viinud meid tupikusse.
Aeg on lõpetada illusioonides elamine. Hinnatõus ei asenda reaalset majanduskasvu ega töökohti. Eesti vajab julget rahvuslikku majanduspoliitikat, mis toetab oma inimesi, ettevõtteid ja ressursse. Ilma sellise valitsuseta jääb kurb trend jätkuma.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 20.07.2026