Esmaspäeval ilmus esmapilgul väga hea uudis: aastane hinnatõus on aeglustunud 1,5 protsendini. Viimati oli see nii madal 2021. aasta kevadel.
Hea uudis see muidugi on. Aga see ei tähenda, et elu oleks kuidagi odavamaks läinud.
Aastatel 2021 – 2025 tõusis Eesti üldine hinnatase kokku ligi poole võrra. Lihtsustatult: kui keskmine ostukorv maksis 2020. aastal 100 eurot, siis 2025. aastal maksis samaväärne ostukorv juba umbes 148 eurot.
Praegune 1,5-protsendiline hinnatõus tähendab, et hinnad tõusevad sellelt kõrgemalt tasemelt edasi aeglasemalt. Need varasemad 48 eurot ei ole kuskile kadunud.
Keskmise numbri taga on aga väga erinev tegelikkus. Toit ja mittealkohoolsed joogid olid aastatagusest keskmiselt 2,6% odavamad. Samal ajal kallinesid eluasemega seotud kulud 5,5%, transport 7,2%, diislikütus 27,9% ja prügivedu koguni 53,6%.
Odavam võipakk on tore. Paraku ei maksa sellega kallimat kütuse-, eluaseme- ega prügiarvet.
Siin tekibki näiline vastuolu. Statistika ütleb täiesti õigesti, et hinnatõus on aeglustunud. Inimene ütleb sama õigesti, et elu on mõne aastaga väga kalliks läinud.
Kõige olulisem küsimus ei ole seetõttu enam ainult see, kas inflatsioon on 1,5 või 2 protsenti. Olulisem on, kas inimeste palgad ja pensionid on kallinenud elule järele jõudnud ning kas ostujõud on taastunud.
Hinnatõusu aeglustumine on hea uudis. Järgmine ülesanne on aga palju raskem: inimeste sissetulekud peavad kallinenud elule järele jõudma.
Maarja Maranik