Õnnelikud on need vähesed, kelle purukssõidetud auto on remondis ja paak täis 1.30 ostetud hinnalist eluõli. Jah, üks tanklamees ähvardas lehes, et homseks on bensiin 2 okupatsiooniraha ja diisli hinda sa üldse teada ei taha.
Teine pädev ametmees andis teda, et toidujulgeolek on selle kütuse hinnaga enam kui pahasti. Ta ei öelnud, et ootab näljasurm, aga ridade vahelt millegipärast kumasid hauakivid, pärjad ja laululehed. Keegi kolmas kurtis nutuselt, et suvel tõuseb lennupileti hind kahekordseks.
Turismijulgeolekut ei pea allakirjutanu esmatähtsaks. Lendamine ei ole inimõigus. Toidujulgeolek võiks olla, tehku masuudihind mida iganes, aga tööle-ja-koju-tagasi julgeolek on elementaarne – muidu ei tiksu maks riigi arvele ja toiduahela varas peab minema röövmõrtsuka oskuste omandamise kiirkursustele.
Eesti riiklikud strateegilised vedelkütusevarud peaksid teoreetiliselt olema vähemalt 90 päeva keskmise päevase tarbimise mahus, seda vedelkütusevaru seaduse järgi. See kehtib nii bensiini, diislikütuse kui lennukikütuse kohta – vähemalt 30 päeva varu peab olema füüsiliselt Eestis, ülejäänu võib olla ladustatud Soomes või Malmö lähistel.
See on teooria ja see võib ka nii olla. Praktikas on vähemalt toiduvaruga hoopis teisiti, toitu peab olema kogu elanikkonnale 14 päevaks. Tegelikult on Eesti Varude Keskus kogunud jahu, millest piisavat 10% elanikkonnale 30 päevaks või 1% elanikkonnast 300 päevaks. Ühele inimesele aga enam kui 11 000 aastaks, sellel tüübil puudust ei ole.
Loodame, et pooletoobiste valitsus paneb reservid müüki ja variant A: kütuse hind kukub või variant B: reserv muutub bensiiniparuni kasumiks ning hinnaralli jätkub. Keegi ei oska öelda, kui kaua sõjad kestavad ja kas meie reservid on lõputud või ei. Sellepärast tuleb varuda meelekindlust ja olla vapper. See kes bensiinijaamas kokku variseb, ei suru kedagi põlvili.
Ehk on viimane aeg hankida endale jalgratas, see väntadega, ilma akudeta ja muude mugavusteta? Rattaga sõita on lõbus, kui aga lihtrahva autod on seisma jäänud ja asfaldil ristlevad ainult miljonärid ja suured sulid, siis on kondiauruga ringi kimamine veelgi uhkem, võiks isegi öelda väärikas.
Väinasõja jätkudes asetuvad jõujooned ühiskonnas ümber, eliidi moodustavad üksikud ropprikkad autokröösused, nende järel tulevad vähesed keskastme ülikud, kes sõidavad ratsa või troskaga ja kolmas seisust ülevalt arvates on jalgratturid – vabad mehed, kes kogunevad vähem või rohkem vägivaldsetesse jõukudesse ning hoiavad jalakäijaid ja muud alamat rahvast hirmu all.
Kas me sellist Eestit tahtsimegi? Vaevalt küll, aga kui vabariik kujuneb tahes tahtmata 15 minuti linna laadseks luupainajaks, siis on parem sõita tumedale tulevikule vastu helesinisel jalgrattal, tuul kõrvus vihisemas ja igal võimalusel 25 kilomeetrist kiirusepiirangut jõhkralt ületades.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 18.03.2026