Reformierakonna ja Kaja Kallase võimuletulekust saati on kõik valitsused sotside, Eesti 200, Isamaa ja Keskerakonna osavõtul olnud rohepöörased ehk rohepöörde läbiviijad. Piltlikult öeldes on rohepöörde aluseks teooria, et kui me CO2-kraane kinni ei keera, kuumeneb Maa üle ja süttib põlema.
Maa päästmine on õilis asi, aga see, kuidas nad seda teevad, aitab pigem kaasa tema muutmisele põrguks.
Nii toimub meil Eesti metsa laastamine, aasta otsa, RMK poolt ja ka raierahu ajal, nii Rail Balticu ees, laskealadel kui ka tuuleparkide ja kaevanduste-karjääride ettevalmistamisel. See Maa päästjaid ei häiri. Välja on ilmunud isegi pseudoteaduslikud arvamused, et täisistutatud raielank pidavat rohkem süsihappegaasi siduma kui põlismets.
Kõlab umbes samamoodi nagu ühe kaitseministeeriumi naisametniku arvamus, et lageraie on sellepoolest hea, et vaenlase soomukid takerduvad kändude peal. See, et kasvav mets neid veelgi rohkem pidurdab, ei tulnud talle ilmselt pähegi. Igatahes näib rohepöörde-Eesti arvavat, et karjäärid, kaevandused ja uusasumid on Maa-sõbralik areng.
Maa päästmise ajastul arvatakse endiselt, et laskealade laiendused on osa rohepöördest, igatahes laiendatakse neid nii Nursipalus, Soodlas kui mujal. Selle loogika järgi on ka Ukraina sõda keskkonnasõbralik. Targemad pead soovitasid Ukraina sõja ajaks rohepööre pausile panna ja seal meeletult kulutatav raha hoopis kaitsekulutuste alla panna, kuid Kaja Kallas ei pidanud seda vastuse väärilisekski. Nii tehaksegi kaitsevõimekuste tõstmist ja rohepööret üheaegselt. See on isegi arusaadav, sest kaitsekulutused on tegelikult valitsuse Trooja Hobune, millega tühjendatakse ühiskonna taskusid.
Kolmas rohepöörde-vastane tobedus on suurte tuuleparkide rajamine – see on ehtne tööstusmaastik, tehnopargid, mis ei säästa kuidagi loodust ega Maad, vaid pigem risustavad planeeti. „Puhas“ elekter on tegelikult juhuelekter, selle tootmiseks kasutatakse aga tuulikumonstrumeid ja päikesepatareisid, mis on pungil täis kahjulikke materjale, mida on raske kui mitte võimatu utiliseerida. Muide, kui ma Virumaal esimest korda suurt tuuleparki nägin, püsis ängistus terve päeva, pea kohal vuhisevad tiivikud näisid “Iseseisvuspäeva” UFO-dena.
Nii ongi rohepööre vaid võitlus abstraktse CO2-ga, kõik muu tehtav aga töötab Maa kliima päästmisele vastu.
Seda kõike kirjutan ma oma maakodus Võrtsjärve ääres, kus ka tühjenev kolkaküla muutub väheelatavaks, või on seda ammu juba. Kevadpüha paiku töötas paari kilomeetri kaugusel Eesti rahvusmasin harvester ja kui ilm oli ilus, siis võis tundide kaupa “nautida”, kuidas monstrum ennast kusagil metsasügavuses lindude pesapuude vahel liigutas, päikesetõusust kuni pilkase pimeduseni.
Nädalavahetusele omaselt algas laupäeval Kaitseliidu Kõksi laskealal tulistamine. See on siinsele rahvale juba tuttav, lausa veres, sest paari endise talu asemele rajatud polügoon oli siin juba Nõukogude Armee ajal, mil käis siin käis harjutamas Viljandi dessantväeosa. Nüüd on puudu vaid tuulikud (mis kerkivad siit omajagu põhja pool) ja olekski täismäng, miks kolmikküla Väluste-Riuma-Jaanessa elamiseks kõlbmatuks osutuks. Või vähemalt ei maksa kinnisvara siin midagi, sest sõjamüra on ja metsa pole.
Meelde tuleb ikka vana ja hea „Siin me oleme“. Tänapäevases variandis poleks seda idüllilist külapilti olemaski, Muhu rannakülas vihiseks pea kohal ja liigutaks varje tuulikud, harvester võtaks maha kadakavälju, et need hakkepuiduks teha ja Kevadtormi käigus maanduks lahesopis NATO liitlased.
Kui Rootsis võimutsesid veel sotsialistid, siis kõrvaldati väidetavalt sotsiaalmeediast vanemate inimeste mälestused sellest, kui idüllilised olid Rootsi väikelinnad viiskümmend aastat tagasi – sellised nagu me mäletame „Bullerby lastest“. Nüüd on nad nagu Damaskus või Dakar, muezzini hõigetega minaretitipust ja Musta Aafrika matšeetesõdalastega.
Ja Tallinn… kui ma kaheksa aastat tagasi Võrust Tallinnasse kolisin, hämmastas mind vene keele domineerimine. Nüüd on asjad kordades hullemad, need asumid, kus sel ajal ainult eestlased elasid, on internatsionaliseerunud, pealinn võtab üha Moskva nägu ning kui minna Võrru või Viljandisse, siis sealgi on tulnukad juba ees.
Ei teagi, mis siin Eestis toimub, kuid see ei ole ei kliimavõitlus Maa päästmise nimel, kaitsepoliitika Venemaa vastu ega ka Eesti hoidmine. See on õudusunenägu.
Jüri Kukk, toimetaja