Hormuzi väina kriis paljastab tõe, mida paljud Euroopa poliitikakujundajad on eiranud: inimkond on endiselt naftast sõltuv. Seda reaalsust, mis esmakordselt esile kerkis 1973. aasta naftapuuduse ajal ja mida tugevdas 1979. aasta versioon – mille vallandas Iraan –, eiravad teatud poliitilised eliidid jätkuvalt, isegi avalikult.
Pool sajandit hiljem püsib energiajulgeolek vaibumatu intensiivsusega ohuseisundis. Ometi rõhutas Euroopa Komisjon juba 2000. aastal Euroopa Liidu energiavarustuskindluse tagamise hädavajalikkust, neid hoiatusi aga ei võetud kuulda, kuna prioriteediks seati CO₂ heitkoguste vähendamine ja taastuvenergia edendamine.
Euroopa Komisjoni energeetika peadirektoraadi endise ametnikuna olen 36 aastat näinud lakkamatuid pingutusi edendada niinimetatud süsivesinike alternatiive, ja selle katastroofilisi tagajärgi. Ometi keeldub EL praeguse kriisi valguses tunnistamast oma meeleheitlikku vajadust fossiilkütuste järele.
2023. aasta mais kuulutas Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, et fossiilkütustel põhinev kasvumudel on “lihtsalt vananenud”. Hormuzi väina osaline blokeerimine paljastab selle väite iroonia teravalt.
Sellegipoolest väidavad enamik poliitilisi liidreid lihtsustatult, et tuule- ja päikeseenergia laiendamine vabastab meid sõltuvusest tollest väinast.
See seisukoht pole mitte ainult naiivne, vaid ka ekslik, kuna see tuleneb elektri ja energia mõistete põhimõttelisest segadusest. Tuuleturbiinid ja päikesepaneelid toodavad elektrit, kuid ei tooda soojust – mis on tööstusprotsesside, transpordi ja kütte peamine liikumapanev jõud.
Tänapäeval pärineb umbes 75% Euroopa Liidus tarbitavast primaarenergiast fossiilkütustest, samas kui ülemaailmne osakaal on endiselt umbes 87%. On illusioon uskuda, et „taastuv” elekter suudab rahuldada põhivajadusi.
Lisaks sellele, et tuule- ja päikeseenergia ei suuda rahuldada üldist energianõudlust, tekitavad need tarbijatele ja ettevõtetele ka ülemäära suuri – ja hästi dokumenteeritud – kulusid. Ebapiisavate alternatiivide otsimise asemel peaks EL tunnistama, et nafta jääb veel väga pikaks ajaks asendamatuks, ning loobuma oma petlikust „rohelisest“ kreedost.
EL peab tootma vajalikke süsivesinikke ise, selle asemel et jätkuvalt impordile loota. Praegu piiravad sellist tootmist seadusandlikud keelud ja poliitilised valikud, mis ei ole seotud geopoliitilise reaalsusega. Näiteks Prantsusmaal keelab Hulot’ seadus fossilkütuste kaevandamise, hoolimata riigi märkimisväärsest potentsiaalist selles valdkonnas.
Lõuna-Ameerika ekvatoriaalne ääreala, mis ulatub Põhja-Brasiiliast Venezuelani, on rikas süsivesinike poolest. Venezuelast idas asuv Guyana on tänu USA ettevõtetele end kehtestamas muljetavaldava suurusega nafta-Eldoradona.
Teades sellest ootamatust tulust, otsustas Brasiilia president Lula da Silva alustada ekvatoriaalse ääreala uurimist, mis on avalikus vastuolus Brasiilia enda kliimajuhtimise retoorikaga.
Samal ajal halvavad Prantsuse Guajaana, ehkki too asub selle väga paljulubava tsooni südames, endiselt seadusandlikud keelud. Hiljuti üritas üks Prantsuse minister küsimust uuesti avada, kuid president Emmanuel Macron noomis teda.
Prantslaste järeleandmatus reaalsuse suhtes on vastuolus Aasia pragmatismiga, mis taotleb siseriikliku energia arendamist mitmel kujul ja näitab üles geopoliitilist taipu. Hiina, India ja Jaapan on juba saanud Iraani revolutsioonikaardilt kinnituse oma laevavedude kaitsmiseks Pärsia lahes.
EL peab tunnistama, et maailm on sisenenud uude energia geopoliitika ajastusse, mida kujundavad fossiilkütuste küllus, uute osalejate sihikindlus end selles muutuvas maastikus kehtestada ja ennekõike tärkavate riikide otsusekindlus kindlustada oma tulevik küllusliku ja taskukohase energia abil. See on Hormuzi väina tõeline õppetund.
Selles kontekstis paljastub nn energiaüleminek tuule- ja päikeseenergiale kui poliitiline illusioon, mis on omane just ELile, mis on igast küljest surve all. Märtsikuises Euroopa Ülemkogu kohtumisel kutsusid mitmed liikmesriigid üles loobuma süsinikumaksust – mis on maskeeritud heitkogustega kauplemise süsteemi sildi taha – ja saavutasid selle mehhanismi läbivaatamise, lootuses lõpetada majanduslik enesesabotaaž.
Kodumaine nafta ja gaasi tootmine võiks vähemalt oluliselt asendada süsivesinikke, mida EL Pärsia lahest impordib. On aeg liikuda lihtsustatud retoorikast kaugemale ja võtta omaks realistlik ja tasakaalustatud lähenemisviis. Kui Euroopa Liit soovib 21. sajandi väljakutsetele vastata, peab ta omaenda süsivesinikke mõistlikult kasutama ja loobuma oma mõttetutest püüdlustest maailma dekarboniseerida.
Dr Samuel Furfari
Allikas: WUWT