Venemaa valimised on juba ammu suur naljanumber, mida iseloomustatakse anekdoodiga valimissedelist, kus on kaks varianti: “Jah, ma valin Putini” ja “Ei, ma ei vali Putini vastaseid”. Paraku muutuvad ka Eesti valimised idanaabriga järjest sarnasemaks.
Ka Venemaal on e-valimised, kuid kõvasti piiratumas ulatuses, neid kasutatakse valdavalt Moskva ja Peterburi piirkondades. Ilmselt pole neid võimalik laialdasemalt ehk igas kolkakülas kasutada. Paraku kurtsid eelnevatel valimistel just Venemaa riigitöötajad, et e-valimine tehti neile kohustuslikuks – teadagi miks.
Venemaa valimisringkondades toimuvast ei tea keegi tegelikult midagi, kui suures ulatuses seal tulemusi võltsitakse. Ka Eestis ei tea keegi “tänu” saladuslikele e-valimistele, kuhu tema hääl siiski läks. Aga me teame Jürgen Ligi sõnu 2023. aastast, et kuni on e-valimised, on ka Reformierakond võimul.
Just nood Riigikogu valimised olid hea näide Venemaa-tüüpi valimistest. Kaja Kallas ei rääkinud enne valimisi mingitest maksutõusudest, vaid korrutas: “Lugege mu huultelt: maksud ei tõuse!” – ja pärast valimisi lajatas täispaketi maksutõusudega, tunnistades samas naiivselt üles, et tõtt rääkides poleks nad nii palju hääli saanud. Nii jõhker valetamine on omane Kremlile.
Teine venemaalik valimisvõltsimine oli see, kui peamine opositsioonierakond EKRE jäeti valimisvõidust ilma meedia orkestreeritud Prigožini-skandaaliga (mis kohe pärast valimisi hääbus) ning samas varjati ühe võimulepääsenud globalistlik-liberaalse erakonna suurt vargusskandaali ehk Lehtme ja Eesti 200 “Slava Ukraini” annetusrahade kantimist. Kui valimistel loeti paberhääli, oli paremblokk edukas, aga kui välja paisati e-hääled, olid vasakliberaalid võitjad.
Sellised valimisskandaalid on omased Venemaale, mitte ühele demokraatlikule lääneriigile. Venemaa valimised on isegi lähemal mõistele “ühetaolised”, sest Eestis on ikka väga suur vahe pikalt vältavate e-valimiste ja sedeliga valimisjaoskonnas hääletamise vahel.
Eesti ja Venemaa valimisi ühendab ka meeletu vassimine ja varjamine. Viimastel kohalikel valimistel tõid valimisvaatlejad välja tohutult tehnilisi apse, mis reaalselt võttes olid võimalik tee võltsimisteks, kuid selle peale kehitasid valimiste korraldajad piltlikult võttes vaid õlgu. Erineva astme kohtud ei rahuldanud ühtegi olulist valimiskaebust – see on juba muster, mitte põhjuse puudumine.
Ja see on juba hoiatav – Eestis näib kogu süsteem võitlevat selle vastu, et valimisi vaidlustada ei saaks ja kaebustest midagi välja ei kooruks.
Eesti valimistel on teisigi Venemaaga sarnaseid jooni – näiteks ühe kandidaadiga presidendivalimised. Ja kuigi uuringute järgi ei usalda umbes 40% rahvast e-valimisi, see võimuritele ei loe – demokraatlikus riigis oleks sedavõrd suur kahtleja protsent aluseks see valimisvariant ära jätta, kasvõi ühtedeks valimisteks, et näha, kas ainult paberhääletusega valimistel praegune muster jätkub või kaob.
Uued Uudised