EKRE Riigikogu saadik Peeter Ernits annab põhjaliku ülevaate ukrainlaste invasioonist maailmas, mida sõda vaid hoogustas, tegelikult algas see juba ammu majandusliku väljarändega pärast Ukraina iseseisvumist (sealhulgas Eestisse – näitena nn “maasikasõda”). Muidugi puudutab see ränne oluliselt ka Eestit, sest siinne venekeelne keskkond ja suure ukrainlaste kogukonna olemasolu on soodustavad tegurid.
Alljärgnevalt aga kokkuvõte sellest, mida see Euroopale ja läänelikule maailmale tähendab, eeldusel, et eestlased võiks istuda mäe otsas ja rahulikult toimuvat jälgida, ilma et see meie demograafilist olukorda halvendaks.
Euroopasse, mis täitub kiiresti aafriklaste ja asiaatidega ega ole enam võimeline neid integreerima, tuleb suur hulk valgeid migrante, mis takistab kontinendi täitmist teistest rassidest sisserändajatega. Euroopa vasakliberaalid juba uluvad, et ukrainlaste tõttu kaob tähelepanu aafriklastelt, araablastelt ja teistelt nn Kolmandast maailmast tulijatelt. Ka tõmmud-mustad migrandid on juba rahulolematust väljendanud, näiteks Rootsis. Konfliktiolukord on seega olemas.
Ukraina sõja- ja majandusränne hakkab üha rohkem vastanduma rännetele üle Vahemere ja mööda Balkanit. Ukrainlased tulevad valdavalt siiski tööd ja teenistust otsima, seega sisenevad nad tööturule, kuid eriti aafriklastel on mentaliteet, et neid peab Euroopa kunagise kolonialismi tõttu ülal pidama. Kui ettevõtjatel on valida tööka ukrainlase ja laisema “teise” vahel, siis ilmselt valitakse tööjõud, mitte töötegemise mängija. Aafriklaste-moslemite poputamine muutub raskemaks, kui teised migrandid näitavad töökamat suhtumist.
Ukrainlased täiendavad “kultuurilist mitmekesisust” ehk lisandub veel üks teiste kogukondadega konkureeriv ja neist kultuuriliselt erinev kogukond. Kuna Euroopasse tormab ka arvukalt venelasi, tekib üks uus konfliktiallikas Ukraina sõja baasil (nagu on juba türgi ja kurdi migrantide vahel Saksamaal, Prantsusmaal ja mujal). Venelased ja ukrainlased võivad samuti tänavatel ragistama hakata. Eriti Saksamaal on oodata slaavistumist, sest ukrainlasedki pürivad just sinna, nagu varem süürlased.
Ukrainlased toovad endaga kaasa “Bütsantsi” ehk teistmoodi mentaliteedi, kui see on Lääne-Euroopas, seda nii religioosselt (nad on usklikumad), töökultuuri alaselt (väga tuntav on sovjetlik minnalaskev töökultuur) ja traditsioonide kohalt (idaeurooplased austavad rohkem perekonda). Ilmselt jäävad nad suuresti kõrvale kõigist neist lääne-euroopalikest “uusväärtustest” nagu sooneutraalsus ja -voolavus, homoseksualism ja nii edasi, neid lollusi nii lihtsalt üle ei võeta (Ida-Euroopa ja endise NLiidu maad on ka homofoobsemad), ja kui uusmigrante selleks sunnitakse, põrkuvad vasakliberaalid vastu nn pohhuismi ehk siis kehitatakse õlgu ja elatakse oma elu edasi, ning selle vastu ei saa.
Nn bütstantslik mentaliteet hakkab mõjutama praegu Lääne-Euroopas levinud suundumusi nagu virgumiskultuur (woke), traditsioonide lõhkumine, “Black Lives Matter”-liikumised ja muud taolist, sest Idast levivad arusaamad on neile suisa vastupidised. Kahtlemata on mõjud vastastikused, ukrainlased-venelased võtavad sealtki midagi üle, kuid kindlasti tugevneb kristlik-traditsionalistlik maailm ka Lääne-Euroopas.
Ilma kahtluseta tugevneb maailmas ka vene keele mõju, seda umbes nii, nagu on tänu Nõukogude Liidust välja rännanud juutidele Iisraelis võimalik vene keelega hakkama saada (ka näiteks Küprosel).
Ja mis eriti hull – kui Putini režiimi sõjaliselt ei purustata, saab Kreml endale Läänes tohutu baasi rünnakuteks sealse liberaalse süsteemi vastu. Seda esiteks juba agentide sokutamise kaudu riiklikesse institutsioonidesse. Teiseks, on neil Venemaaga mentaliteedi poolest sarnase kontingendi kaudu võimalik suunata ühiskonna meelestatust – juba Krimmi annekteerimise ajal tulid Londonis selle toetuseks välja vene “baabad”. Kolmandaks – kui Läände ilmub ühtäkki tohutu kogukond endisi sovjette, peab liberaalne ideoloogia tegelema nende “ümberkasvatamisega”, mis ei pruugi õnnestuda, küll aga võtab niigi allakäivalt uusmarksismist nakatunud liberalismilt energiat.
Kusjuures pole ka välistatud, et läänelik neomarksism ja idasovjetism leiavad hoopis ühise keele, aga see tähendab ikkagi mingit eriti primitiivset kooslust, mida intelligentne maailm välja ei kannataks.
Et see kõik toimib, seda võib näha ka Eestis, kus viimase kahe aastaga on ühiskond tugevasti venestunud; punatanki saaga näitas tugevat venemeelset maailma Eestis; Tallinna linnavalitsus on sisuliselt venekeelne- ja meelne ning idamentaliteediga; Kohtla-Järvel saab tegutseda tsaarbatuška Ossipenko ja nii edasi.
Idast on alanud slaavlaste suur ekspansioon Lääne-Euroopasse, mis põrkub seal kokku Aafrika-Araabia invasiooniga. Lääne-Euroopa on migrante juba nii täis, et need enam ei lõimu, vaid suured kogukonnad (eriti moslemid) elavad juba oma elu, hakates ühiskonda enda kasuks pöörama. Kas pole sarnane Lääne-Rooma viimaste päevadega?
Uued Uudised