Uusmarksismist nakatunud liberaalse Lääne ühiskonna üheks rindeks on aktiivne ja agressiivne seniste traditsiooniliste identiteetide purustamine ja nende asendamine “uusidentiteetidega”, normaalsuse asendamine ebanormaalsusega. Räigeim näide on massiliselt propageeritav soovahetus ja sellest tulenev transsoolisus, mida ülistab Eestis ka rahvusringhääling.
Inimesed tunnevad ennast tugevalt siis, kui neil on identiteet, mis seob neid mingi kindla grupiga: rahvus, sugu, religioon, peremudel, riiklus ja palju muud taolist. Just kõiki neid üritab liberaalne ühikond lõhkuda ja asendada: rahvusidentiteeti multikultuursusega, mehe ja naise soolist identiteeti “kümnete sugudega”, religiooni ateismi või antud regioonile võõra usuga (islam Euroopas), traditsioonilist peremudelit homoabieluga, rahvusriiklust impeeriumikultusega (Euroopa Liit) jne.
Nii luuakse mass identiteedita inimesi, kellel pole eluraskustes millelegi toetuda ja kes on seetõttu ideoloogiliselt ja poliitiliselt manipuleeritavad. Uusidentiteedid on väga nõrgad, sugu muutnud inimesest ei saa kunagi täielikult vastassoost inimest ja see mõjub psüühikale; oma rahvuse eitajad kaotavad keelelise ja kultuurilise jalgealuse, maailmakodanik aga pole tugev identiteet; sooneutraalid või vulavsoolised ei ole olemuslikult mingi identiteet. Oma loomulikust päritolust väljujad saavad harva õnnelikuks.
Liberaalne ühiskond on nõrk. Nii näiteks kujutab hetkel Euroopale suurt ohtu Venemaa. Totalitarismist ja agressiivsusest hoolimata on venelastel kolm tugevat identiteeti: vene rahvuslus, õigeusk ja Vene impeeriumimeelsus. Mis on Euroopal vastu panna? Eurooplaseks olemine on nõrk identiteet ja see ei tööta. Brüssel üritab föderaliseerimisega luua mingit euroimpeeriumi, aga EL laguneb enne, kui suudetakse tõsist Euroopa identiteeti välja kujundada – see ei ole migrantide Ameerika, vaid rahvusriikide Euroopa, kus tugevus seisnebki rahvusriikide võrdses liidus. Muide, Ameerikas on näha, kuidas migrandiühiskond oma “mitmekesisuses” on tegelikult ülikillustunud.
Kas Euroopa, mida on lõhestanud konfliktid kristlus versus ateism ja “uusväärtused”, kristlus versus islam, põlisrahvad versus migrandid, rahvusriiklus versus föderalism, traditsionalism versus “uusväärtused”, enamus versus priviligeeritud vähemused jne, jne, suudabki enam vastu seista näiteks Vene agressioonile? Kuidas panna sõjas kokku töötama marufeministid ja lihtsad mehed, geid ja need traditsionalistid, keda homoseksualismi ülimuslikkus on hakanud diskrimineerima (tõsikristlased), jne.
Sotsiaalmeedias küsitakse tõsiselt, et kui praegu peaks algama piiratud konflikt NATO ja Venemaa vahel, siis kuidas käituksid need vähemused, keda praegu “üles pushitakse” – kas LGBT või Feministeerium annavad vande, et nende liikmed lülitavad vastupanusse? Sest kui Ukrainas algas sõda ja migrante (Aafrika üliõpilased) ei lastud eelisjärjekorras üle piiri, undasid kõik “inimõiguslased”, et migrante diskrimineeriti, neil ei lastud kiirkorras põgeneda.
Eestis on identiteete parasjagu rapitud: homoagenda on tunginud luteri kogudustesse ja võtab neid vaikselt üle, kusjuures tõsiusklikel polegi kuhugi minna, sest kirik homostub – õigeusu kirikul on seevastu venelaste seas tugev mõju ja seda mitte ideoloogilises, vaid religioosses võtmes. Eestlaste rahvustunnetus nõrgeneb kiiresti, eriti nooremate põlvkondade puhul, kellest liberaalid kasvatavad maailmakodanikke. Ka omariiklus nõrgeneb, mida on näha Ukraina lippudest muuseumide logodel – ja sinimustvalge puudumisest seal, okupatsioonide muuseumi Vabamu muutumisest vasakliberalismi bordelliks jne.
Eesti kultuuri hajumist on näha praegu laialdaselt. Nagu rääkis hiljuti üks noorepoolsete seltskond: kui lähed teatrisse, siis pole teada, mida sa seal näed – kas näed klassikat või hoopis drag queenide šõud, lasteloopimist ja “keppi” otse laval või muid perverssusi. Kuna kogu Eesti kultuurimaastik muutub revolutsiooniliste eksperimentide paigaks, kuhu klassikaline teatripublik enam ei lähe, kus hakkavad käima vasakpoolsed, imetlemas junni purgis või Valge Tüdruku undruku alt lipsavad beebisid. See kunst ei too enam ka raha sisse, vaid toitub kultuurikapitali summadest ja kirjanikupalkadest. Tänasest Eesti kultuuriruumist on kadumas isegi ülikonnad, peened kleidid ja tualetid, asemel on juba teksad ja kampsun ning saabumine kastirattaga, daam kastis.
Eestil on raske püsida ja alles jääda, sest eestlaste identiteedid kustuvad, neid hävitatakse teadlikult ja riiklikul tasemel. Vaid meie ise saame neid hoida. Kultuurimarksismile tuleb lihtsalt vastu astuda, muidu astuvad varsti uksest sisse Lenin, Stalin ja Mao.
Uued Uudised