Tõeline kevad on lõpuks jõudnud ka Lõuna-Eesti kuplite ja järvesilmade vahele – pääsukesed teevad pesas sanitaarremonti, käod kukuvad üksteise võidu, metsaservad sinetavad sinililledest ja valendavad ülastest. Küll tahaks mõelda vaid ilusatest asjadest, tunda rõõmu emadepäevast ja kallitest lähedastest, kuid…
Miks mul üha süveneb tunne, nagu oleksin partisan vaenlase tagalas, kus iga hetk võib mind tabada vaenlase kuul või varitsev püssimees… Selline emotsioon tabab mind kui tavalist eestlast iga kord, kui vaid loen uudiseid, lülitan sisse TV, kuulen valitsuse uutest “algatustest”, seadustest, mis kõik teevad meie elu aina hullemaks ja hullemaks, hävitavad kõike, mis kallis ja väärtuslik. Süveneb alateadlik hirm, et äkki see eestlaste maal pesitsev vaenuvägi saabki lõpliku võidu ja jääb igaveseks siia peremehetsema…
Hiljuti oma aastatetaguseid kodukontori kauste revideerides leidsin ühe ammu unustatud enda kirjutatud kirja. Lugedes seda, tabas mind masendav äratundmine, et see kõik on ikka ja jälle meie elu mürgitav tõelisus, mis aina kordub ja kordub… Kaua veel?
Tegemist on avaliku kirjaga Eesti presidendile aastal 2004, vahetult peale Lihula monumendi häbiväärset saagat. See omaenese valitsuse rünnak vabadusvõitlejate mälestamisele oli eestlastele otse näkku sülitamine. Minu isa ja onu olid ka Sinimägede põrgust läbi käinud, ma nutsin häbist, kui see kõik toimus…
Toona oli veel olemas võimalus, et iga kodanik võis otse ja avalikult pöörduda riigipea poole tema kodulehel. Sellist võimalust praegu paraku ei leia. Presidendiks oli siis meil hr. Arnold Rüütel ja kiri ise oli kõigile kättesaadav aastaid. Mulle üllatuseks sai see elavat vastukaja ja avaldati nii Lissaboni Eesti Seltsi kui ka Estonian World Review kodulehtedel.
Mis tunne on praegu seda teksti lugedes? Kas ei tundu, nagu oleks kirjeldatud tänast olukorda, asendades vaid pisidetailid nagu kuupäevad vmt., ajakohastega? Ikka veel sama teema, pea 20 aastat hiljem? KUS me elame, MIS toimub meie ühiskonnas? Kas on üldse veel lootust, et me sellele valitsevale vaimsele kõntsale vastu suudame seista, et me puht füüsiliselt omaenese kodumaalt rahvusena suudame siin maalapil püsida… Või olemegi tunnistajaks eestlaste “ajaloo lõpule”, mis pühib meid rahvusena olematusse?
Siin see toonane kiri:
Olla kodanik vabas riigis…
Minul kui Eesti riigi kodanikul on häbi. See, mis toimub Eesti vabaduse eest võitlejate mälestuse jäädvustamise ümber, on arguse, lömitamise ja lugupidamatuse musternäide. Mul on häbi kõikide nende ees, kes viimases sõjas hukkusid oma kodumaad ja oma peresid kaitstes. Mul on häbi nende väheste, järjest kahanevate ridadega ellujäänute ees, kes sõja hakklihamasinast eluga välja tulid, võitlesid nad siis vastu enese tahtmist “õigete” või omal tahtel “valede” poolel ja kellede elu nii või teisiti purustas sõda. Mul on häbi nii kõikide lahingutes langenute kui ka Siberi vangilaagritest läbikäinute ees, kes “vale” mundri kandmise eest hiljem ENSV õnneühiskonnas end paariatena pidid tundma. Olla okupatsiooni ajal põlatud – sellest võib aru saada, aga olla omaenese verega niisutatud vabal kodumaal põlatud – see tundub uskumatuna!
Tegemist on vabadusvõitlejatega, nimetagem asju ükskord ometi õigete nimedega. Lihula mälestusmärgi avamise ja mahavõtmise lugu on riikliku sise- ja välispoliitika totaalse läbikukkumise tulemus. Ikka veel peame iga aasta 9. mail nägema riigi pealinna südames Punaarmee mundrikandjatele suunatud austusavaldusi ja taganutmist okupatsiooniaegade järele. Tõnismäe ausamba puhul “unustatakse”, et Punaarmee munder on samasugune kuritegeliku režiimi sümbol kui Saksa armee omagi. Olgem õiglased – terve vabariik on kõikvõimalikke Punaarmee mälestusmärke täis ja keegi ei muretse ei OSCE ega kellegi teise arvamuse pärast. Vastupidi, nende eest kantakse (enamasti riigi, st. omavalitsuste rahadega) kenasti hoolt… või polnudki tegemist okupatsiooniarmeega?
Koristagem ükskord need mundrid ja viisnurgad kui inimsusevastase kuritegude sümbolid ning tehkem nende tähendus ka ülejäänud maailmale selgeks. Ma ei õhuta vihkamist ega vaidlusta õigust lihtsate sõdurite omastel oma langenuid mälestada, kuid miks siiani häbenetakse teise okupandi mundris võidelnud eestlasi leinata? Tagasihoidliku katse puhul jäädvustada ühes väikeses maakohas meie endi vabaduse eest võitlejate mälestust, hüsteeritsetakse “vale” vormi üle ja mõnitatakse auväärseid veterane. Selle asemel, et teha jõupingutusi riigi auvõla kustutamiseks ja rajada oma rahva vabadusvõitlejatele vääriline mälestusmärk, leitakse põhjus rahva annetustega püstitatud mälestusmärk maha võtta! Venemaa rõõmuks ja sellega kogu maailmale selgeks tehes, et tegemist on natsidega. Kui see pole näkkusülitamine kõikidele neile, kes toona meeleheitlikult püüdsid vältida punaterrori kordumist, seda kõigi olemasolevate ja kättesaadavate vahenditega, siis mis see on?
Tants Sinimägede ja Saksa mundris võidelnute ümber on piinlik ja hale. Ei ole kuulnud, et keegi oleks algatanud väärteo menetlust sotsiaalse vaenu õhutamise pärast ei Tõnismäe ausamba ümber toimuva kui ka Narva “vabastamise” avaliku pühitsemise pärast. Miski on kõvasti nihkes meie armsas vabariigis, kui vaekauss on kaldu endiste küüditajate, KGB ohvitseride, Punaarmee umbkeelsete veteranide ja endiste intrite poole. Kui sinimustvalge Hermanni torni tõusis, oli minu esimene emotsioon – oleks mu isa silmad seda näinud! Kahjuks lahkus ta siitilmast aastal 1984… Mida ma öelnuks oma isale aastal 2004 – nats? Et loll olid, ei osanud “õiget” mundri värvi valida? Oleksid vähemalt ülikooligi pääsenud…
Milline sõnum on siin meie noortele? Kui riik pole 13 aasta jooksul suutnud omaenese ajaloo kohta ausat seisukohta võtta ja kogu maailmale seda ka selgitada, siis mida peab sellest järeldama? Et Eesti riik on mõttetu nähtus, koogutame aga edasi nii itta kui läände? Parem on ju kohaneda, oma pisikest äri ajada, või unustada oma juured ja hoopis parematele marjamaadele rännata. Kui riigi ametlikku poliitikat võimendavad veelgi noorte arvamusliidrid (K.Kender, PM.02.08 ja 19.08), seisukohtadega, et Punaarmee vastu võidelnud mehed olid natsid ja juuditapjad ning mingite lollide müütide (meenuta: “Nimed marmortahvlil”) nimel oma nahka turule viia on nõme, siis millist põlvkonda me kasvatame? Minu isa oli 22 aastane, kui ta sõjavangina Siberi vasekaevandustesse saadeti. Kui tema ja teised sõttaminejad noorte poistena oleksid pärast Punaarmee tapmisi ja vägistamisi sama elufilosoofiat järgides loobunud relva haaramast ainüksi vihatud mundri värvi pärast, siis kellelt oleks nende meeste emadel, pruutidel, tütardel kaitset loota olnud?
Mina isiklikult olen oma pojast püüdnud meest, mitte nahahoidjat kasvatada. Meheks ei pea ma seda, kes öisel tänaval pätti kohates minu kaitsmise asemel oma tulevase imidži või lipsuvärvi pärast muretseb ja minema hiilib. Tänapäeval öeldakse selle kohta, mõttetu mees. Selline riik, kus pole mehi kes seda vajadusel kaitseks, on aga mõttetu riik.
Siit ka sõnum ülejäänud maailmale – riik, kes ei tunne austust omaenese ajaloo ja riigi vabaduse eest võitlejate vastu, on mõttetu riik. Milleks siis tollane Balti kett või praegune NATO ja Euroopa Liit? Mille nimel siis pingutati – selleks, et mõni pintsaklipslane, pärast pisukest kohanemist vene oludest, endale vabadusvõitleja oreooli luues (nüüd juba rahvusvahelisel tasandil natsismi “ilmingute” teemal sõna võttes) uutele positsioonidele asuks, sedakorda juba Brüsselis? Taasiseseisvumise aastapäeva kajastavates kirjutistes ei juhtunud ma nägema riigipoolseid väärilisi sõnavõtte ei meie vabaduse eest sõjas langenute mälestuseks ega ka loomeliitudest, rohelistest või Hirvepargi sündmuste taga olijatest.
On arvamusi, et aeg oleks “lõpetada sõda” ja unustada, mis oli. See on ohtlik mõtteviis. Sõda kestab, sest see on igikestev sõda Hea ja Kurja vahel. Ja rindejoon kulgeb mitte kaevikutes ega kohvikutes, vaid läbi meie igaühe südame ja südametunnistuse. See, kummale poole õhkõrn tasakaal meie riigi püsimajäämiseks kaldub, sõltub meie lastest ja lastelastest ning nende väärtushinnangutest. Väärtustagem ja hoidkem oma kallilt kätte võidetud vabadust. Vaba demokraatliku riigi esindajad ei lömita vaenulike jõudude ees omaenese kangelaste mälestust reetes. Tehkem ükskord üheselt ja valjuhäälselt kogu maailmale selgeks, mis meie ajaloos tegelikult toimus. Austa ennast ise, siis austavad sind ka teised – seda lihtsat tõde ei tohi ära unustada ka riigiasju ajades. Et meid E.Liidus ei peetaks natsideks nagu meid N.Liidus sageli nimetati. Et eestlaseks olemist ei peaks häbenema. Et me saaks end tunda normaalse kodanikuna normaalses vabas riigis.
See, mis toimus Lihulas, on kuritegu oma rahva vastu ja Eesti huvide ränk kahjustamine rahvusvahelisel tasandil. Praegusel valitsusel tuleb tunnistada oma küündimatust nii välispoliitikas kui ka sisepoliitilisel areeenil. Tuleb avalikult vabandada rahva ees ja võtta ametlik seisukoht Nõukogude okupatsiooni ülistava tegevuse ja sümboolika suhtes. Kui see tehtud, tuleb valitsusel aumehelikult täies koosseisus tagasi astuda, et anda teed järgmisele, (loodetavasti) tõeliselt rahva huve järgiva ja poliitiliselt pädevamale rahvaesindusele.
Monika Prede
Otepää
MIS RIIK SEE ON, kus oleme jõudnud niikaugele, et isegi Eesti lipu ja mundri kandmist avalikus kohas loetakse meie omaenese valitsuse ja võimustruktuuride poolt provokatsiooniks… Kus kõikjal laiutavad punamonumendid ja putinlastest viienda kolonni esindajad? Samas, igasugune vaenlaste monumentide vastu tehtud liigutus toob kaasa viivitamatu kriminaalmenetluse ja karistused eestlastele, eestimeelsetele. Narva punatanki toru sihib endiselt Tallinna poole ja vene keel on valdav meie pealinnas ning mujal avalikus ruumis…
Kas me tõesti lasemegi oma vaba riigi ja rahva ise, omaenese kätega põhja? Või on meil veel piisavalt säilinud eneseväärikust, jõudu hakata vastu sellele vohavale kurjuse, ahnuse ja orjameelsuse vähkkasvajale? Mis tuleviku me jätame oma lastele-lastelastele? KES peaks seda võitlust võitlema, kui mitte meie ise? Igaüks eraldi ja kõik koos. Sest meie ju olemegi see Eesti riik ja rahvas, see tillukene ime siin maailma veere peal, mis kõigi kurjade aegade kiuste on ellu jäänud ja püsinud.
Meie ise vastutame iga päev ja hetk, millise vundamendi me ehitame tulevastele põlvedele. TEGU on see, mis loeb, pole võimalik enam kõrvale jääda ja ainult omaenese pisikest elu elada. Koristagem alustuseks ometi need meid solvavad okupantide sümbolid ja visakem need ajaloo prügikasti, kus on nende koht. Et me ei peaks piinlikult vaikima, kui lapselaps küsib: “ Mida SINA tegid selleks, et olla vaba rahvas vabal maal?”
Kõigele vaatamata lootkem ja uskugem, et on veel võimalus kuristiku servalt tagasi astuda, kui me vaid tahame. Me ju tahame? Ja kui tõesti tahame, siis siis juhtub taas ime, nagu Eesti Vabariigi sünnil ja taasiseseisvumisel. Olgem tugevad, hoidkem kokku ja ärme anna alla! Kaunist kevadet, päikselist toredat emadepäeva kõigile armsatele kaasmaalastele! Olgem hoitud, kaitsku meid Looja!
Monika Prede
Kolme lapse ema,
viiekordne vanaema
Otepää EKRE juhatuse liige