“Tänase seisuga on EKRE kõige perspektiivsem, kõige olulisem, kõige rohkem tulevikku vaatav erakond,“ leiab õigusteadlane ja vaimulik IGOR GRÄZIN (68).
Igor Gräzin on vaieldamatult üks Eesti erudeeritumaid ja kogenumaid poliitikuid. Ta on õpetanud õigusteadust nii Eestis kui ka USA-s. Ta on kuulunud nii ülemnõukogusse, Riigikogusse kui ka Euroopa Parlamenti. Reformierakonna asutajaliikmena on ta oma kunagise kodupartei suuna muutmise tõttu ammu hüljanud.
Sel aastal lõpetas ta Usuteaduste Instituudi ja alustas oma põhitöö kõrvalt tegevust ka vaimulikuna. Intervjuus Konservatiivide Vaba Sõnale räägib Gräzin muu hulgas hiljutisest kannapöördest, ühiskonda lõhestavast presidendist ja Reformierakonna allakäigust.
Igor Gräzin, olete endise tipp-poliitikuna teinud justkui kannapöörde ja hakanud kirikuõpetajaks. Miks?
Seda on minult sageli küsitud. Aga kui te nüüd mõtlete sellise asja peale, et näiteks Angela Merkel on kristlik demokraat, Jaan Leppik ja veel paljud teised vaimulikud on olnud Eesti parlamendis, siis… Neid tegelasi on ajaloos olnud ikkagi küllaltki palju. Kui vaatame kasvõi sellesama Konstantin Pätsi ja Jaan Poska peale, siis nemad õppisid Riias lausa kristlikus koolis. Ühesõnaga, öelda, et siin need asjad kuidagi ei klapi, ei ole õige.
Isegi nõukogude ajal oli ühiskonnategelaste seas kristlasi. Hea küll, neid ei soositud, aga siiski.
Kui ma väike poiss olin, siis oli mul inimene, kes mind hoidis, kui vanemaid kodus ei olnud, ja tema rääkis mulle piiblilugusid. Mõnikord käisin isaga kaasas, kes laulis kirikus, ja pani mu seniks nurka istuma. Kui sa niimoodi etapp-etapilt lähed, siis nii see tulebki.
Teil on esimesed kogemused kogudustes selja taga. Millised need on?
Esimesed kogemused on tegelikult juba kolme või nelja aasta tagant, kui ma hakkasin usuteadust õppima. Olen pidanud õppusi kahekümne kaheksas kirikus. Lisaks Muhule.
Üks huvitav jumalateenistus, kus mul oli väga suur au kaasa teenida, oli Otepääl vabariigi sajandal aastapäeval. Jõudsin kohale, kui jutlus juba käis, sest mulle oli unustatud öelda, mis kell ma pean tulema. Aga ei olnud midagi, kihvtilt kukkus välja.
Ja siis ma läksin õhtul koos abikaasaga Eesti Rahva Muuseumisse. Sinna saabus vabariigi president Kersti Kaljulaid, kes keskendus oma kõnes peamiselt meie köökides valitsevale vägivallale; Eesti asjadest ei rääkinud ta üldse mitte midagi.
Kujutad ette, sa tuled hommikul Otepääle ja sa tahad näha presidenti esimest korda elusast peast ja president on selline… süda läks pahaks. Otsustasime poole pealt ära minna, kusjuures me nägime vähemalt kahte ministrit sedasama tegemas. Kontrast ilusa hommikupooliku ja õhtuse vastuvõtuga oli niivõrd suur.
Isegi film, mida nad seal näitasid, oli kuidagi kokku soperdatud, kusjuures ta kutsus ju seda vastuvõttu lavastama Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi, ehkki Ojasoo oli hiljuti jalaga peksnud oma teatri naisnäitlejat.
Te olete presidendi suhtes kriitiline, nagu on väga suur hulk Eesti inimesi?
Ta ongi läinud ühiskonna lõhestamise teed. Ja sellel on kaks põhjust. Esimene põhjus on see, et tal puudub sotsiaalne kogemus. Ta oli mittekeegi mitte kusagil.
Teine asi on see, et ta on läinud teadlikult konservatiivse Eesti vastu. Tegemist on hipi ja lillelapsega. Mul üks väga hea sõber Kalle Mälberg kirjeldas, et kui Kaljulaid käis Räpinas, siis ta seisis keset silda – kahel pool olid turvamehed ja inimesed käisid ringiga mööda ning kehitasid õlgu. Ühesõnaga, teda peetakse ebameeldivaks isikuks.
Ja nüüd üks väike detail… mina muidugi presidendi poolt ega vastu ei hääletanud, aga pärast seda, kui ta ära valiti, sattusin Riigikogu koridori peal kokku Andres Ammasega ja ta ütles, et te ei anna endale aru ja ei tea ise ka, mille te endale valinud olete.
Ma mäletan seda lauset hästi ja paari sõnaga ta ka selgitas, et te saite kõige halvema presidendi olemasolevatest kandidaatidest. Ammas ju tundis teda Isamaa ning Mart Laari aegadest. Karm värk! Iseasi on see, et Eestile tegelikult ei olegi presidenti vaja.
Te olete Reformierakonna asutajaliige. Miks te sealt mõne aasta eest ära tulite?
Reformierakond oli vägagi okei üheksakümnendate alguses. Ja kui Andrus Ansip tuli, ei olnud algul ka väga viga, aga varsti läks asi vastu taevast. Ansipi ajal hakkas erakond tegelema ebaoluliste asjadega. Näiteks see kuulus lause, et Eesti peab jõudma viieteistkümne aastaga viie jõukaima riigi hulka. Küsimus ei ole selles, kas me jõuame, vaid küsimus on – milleks?
Hea küll, pronkssõdur oli vaja ära viia. Aga seda oleks pidanud tegema teisiti ja teisel ajal.
Reformierakonnal on sügav kalduvus petta, valetada. Kõige suurem vale on VEB Fond, mis likvideeriti. Ja põhimõtteliseks pettuseks oli ka pronkssõdur.
Pronkssõduri eest on antud ausõna. Ja selle ausõna andis Eesti Vabariigi nimel Hardo Aasmäe, kes oli tol korral Tallinna linnapea. Nad surusid Boris Jeltsiniga kätt, kui Jeltsin ütles, et kolme kuuga on meie sõjavägi teilt läinud, aga te lubate, et ei puuduta ühte või kahte või kolme objekti. Kusjuures Jeltsin ütles, et kui on väga vaja, viige minema, aga leidke õige aeg.
On kolm suurt pettust, millega Reformierakond on olnud seotud – need on rublatehing, VEB Fond ja rahapesu. Muide, ega see ka päris vale ei ole, et Reformierakond on lisaks petnud ka kõiki oma koalitsioonikaaslasi.
Kas Reformierakonna opositsiooni kukkumine on muutnud selle liidrite käitumist?
Juhtide käitumine ei ole otseselt seotud opositsiooni kukkumisega. Siim Kallas oli opositsioonis pikalt. Polnud häda mitte midagi. Paha on see, et neil inimestel puudub tegelikult suhtluskogemus. Sa võid olla opositsioonis, sa võid olla kõige nigelam mees parlamendis, aga sa pead oskama rääkida. Antud juhul on ju tegemist sellega, et ei osata rääkida.
Keskerakonda nad mõnitavad ühtepidi. Aga kuidas on Reformierakond rääkinud EKRE-ga? Mitte kuidagi! Kusjuures nii, nagu räägib EKRE-st Reformierakond, räägivad EKRE-st ka Moskva kanalid. See ongi kokkumäng Moskva ideoloogiaga.
EKRE on see, kes viib Eesti ideed edasi. Tegelikult oleks ideaalne variant koalitsioon EKRE ja Reformierakonna vahel. Kuid selle asemel, et vähemalt proovidagi, nad lihtsalt välistavad.
Millest ikkagi see paanika ja hirm. Kas kardetakse kaotada toiduahelat?
See ongi mingil määral kadunud. Aga kui vaadata, mis on saanud Reformierakonnast lahkujatest, siis ripakile ei ole neist jäänud keegi.
Te olete erinevates saadetes rääkinud ka Reformierakonna hirmust rahapesu uurimise ees.
Võtame väga lühidalt – Jürgen Ligil, erinevalt Martin Helmest, on tegelikult huvide konflikt. Huvide konflikt seisneb selles, et Ligi oli finantsinspektsiooni nõukogu esimees ja rahandusminister sel ajal, kui seda rahapesu siin aeti.
Järelikult on ta sellega otseselt seotud ning Ligi otsene huvi on seega, et rahapesu ei uuritaks. Ja Helme huvi on igal juhul seda asja uurida, et saaks asjad selgeks klaarida ja jamast lahti.
Võib-olla saaks ka mingit raha tagasi…
Jah, et saaks midagi tagasi. Teine asi, mida Ligi puhul silmas tuleb pidada on see, et just Ligi likvideeris VEB Fondi. Tema ja Ansip langetasid ühel hetkel otsuse, et nõuded VEB Fondi vastu ei kehti ja me paneme selle VEB Fondi kinni.
Kas Kaja Kallas ikka tere ütleb?
Ei ütle, me ei näe lihtsalt teineteist. Kaja Kallase kohta nii palju, et kui ma küsisin temalt, mida ma Brüsselis tegema hakkan, oli vastus, et see ei oma mingit tähtsust, sest sa ei saa seal niikuinii millegagi hakkama.
Aga ma olen talle tegelikult väga tänulik. Sest läksin seal kohe Nigel Farage’i pundi juurde. Ja olulistel hääletustel hääletasin kogu aeg nii nagu tema. Tänu sellele sain veel kokku paljude euroskeptikutega. Mul puudus moraalne kohustus käia Kaja Kallase agenda järgi, sest ta ju ütles, et ma ei saa niikuinii hakkama.
Teie vaated on küllaltki sarnased rahvuskonservatiividega. Olete kunagi ka koos Martin Helmega euroskepsist väljendanud.
Tänase seisuga on EKRE kõige perspektiivsem, kõige olulisem, kõige rohkem tulevikku vaatav erakond.
Saan väga hästi aru, et EKRE tugev retoorika lihtsalt algul ehk ehmatas inimesi. Aga see retoorika oli hädavajalik, sest Helmetel ei olnud võimalust ega aega sõita mööda Eestit kahekümne autoga ringi ja küsida inimestelt, kas te tulete või ei tule valima. Pidi juhtuma midagi selleks, et inimesed märkaksid, ja see õnnestus.
Kui rääkida parem- ja vasakpoolsusest, siis tundub, nagu oleks meil asjad kuidagi segi läinud.
Need ongi segi läinud. Ja see, miks on segi läinud, selles on süüdi liberalism.
Näiteks, kui me asutasime Reformierakonna, siis meil oli ka erakonna alanimi „liberaalne“. Kõik oli selge, sest liberalism tähendas vaba turumajandust, isikuvabadust ja nii edasi. Aga nüüd on see muutunud – Reformierakond on üks sotsiaaldemokraatlikke vorme ehk laias laastus on Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid üks ja seesama.
Terminoloogia – liberaalid ja mitteliberaalid – tuli USA-st, sest seal olid vastamisi konservatiivid ehk vabariiklased ja liberaalid ehk demokraadid.
USA jaoks ei tähenda liberaalid sama, mida meile, vaid liberaalid olid just Kersti Kaljulaid ja kogu see kamp.
Kui me räägime USA presidendivalimistest, siis seal on ju ka maailmavaatelised põrkumised. Eesti konservatiivid hoiavad ikkagi Trumpile pöialt.
Donald Trump on ainus praegu seal üleval olevatest inimestest, kes saaks ja võiks olla tugi eestlastele. Tema strateegia on täpselt see, mida me vajame. Lisaks püüab Trump korda seada maailmaturgu.
Rääkides maailma vallutanud kultuurisõjast, siis alles tuli uudis sellest, et Oscari auhinnale võivad edaspidi kandideerida ainult filmid, kus on kaasatud vähemusi jne.
Üks asi, mida nüüd need Oscari tegijad ja teised ei arvesta, on see, et kultuurisõda ei tulene mitte ainult konkreetsetest ideoloogiatest musta ja valge vahel, vaid see on kogu interneti sõda.
Näiteks on seoses Oscariga üles kerkinud probleem, et otsitakse definitsiooni. Aga seda ei ole. Oscarit annab välja USA filmiakadeemia. Nüüd on küsimus aga selles, et kaameras ju filmi ei ole. Filmi ei ilmutata. Me peame küsima, mis asi see film siis üldse on. Ja mis on filmikunst? Kõige selle pärast on ka kultuuripiirid teistsugused.
Nii et need, kes ajavad taga kogu seda vana hipikultuuri ja kes püüavad homoseksuaalsust kodeerida, on tegelikult eilse päeva inimesed. Nad räägivad kunstist, mis on kadunud.
Koos postmodernistliku revolutsiooniga ei muutu ainult sisu, vaid ka meediumid ehk vahendid. Inimene võib olla geniaalne, aga tänapäeval pole enam mõtet olla Michelangelo.
Kui tulla kiriku juurde tagasi, siis kas te panete oma jutlustesse sisse ka päevapoliitikat?
Minu eripära on see, et seda ei tee ja ma ei tee seda kunagi. Mis ei tähenda, et ma ei vasta küsimustele, aga küsimused ja vastused ei ole jutluse osa.
Kui Valgas kogudus küsib, kas mul on veel üks tund-poolteist aega, et sööme võileiba ja teeme tassi kohvi ning praosti majas või kuskil toimub jutuajamine, siis ma tõepoolest võin rääkida sellest, mida küsitakse, natukene ka poliitikast.
Ma olen heameelega valmis poliitikast rääkima, kui otsustan poliitikasse tagasi tulla, aga ma pole seda veel otsustanud.
Teate, inimesi ei huvita, mida teeb Eesti Energia või millised on Tallinna Sadama kohtuasjad, inimesi huvitavad elulised asjad, kuidas läheb lastel jne.
Tegelikult on inimestele praegu väga oluline, et ei peaks rääkima, vaid et tuleks kuulata. Seda ka poliitikute puhul.
Kuigi ma praegu poliitikas ei ole, leidub kummalisel kombel minuga rääkida soovivaid inimesi palju rohkem, kui ajal, mil ma olin poliitikas.
Aarne Mäe