Eurooplased riskivad pigem sõjaga Putini tingimustel kui rahuga Trumpi tingimustel, kirjutab kolumnist Dominic Green.
“Eelmisel nädalal hoiatas Prantsusmaa president Emmanuel Macron Saksa ajalehele Der Spiegel lekkinud Euroopa Liidu konverentsikõne väljavõtte kohaselt, et Ühendriigid “reedavad” Ukraina, loovutades territooriumi ilma piisavate julgeolekugarantiideta.
Väike Emmanuel oli esimene, kes jooksis 2022. aastal Moskvasse ja anus Putinilt armu.
Saksamaa kantsler Friedrich Merz hoiatas Ukraina presidenti Volodõmõr Zelenskõid, et too oleks “äärmiselt ettevaatlik”. “Witkoff, Rubio ja Kushner mängivad mänge nii teie kui ka meiega,” ütles ta.
Friedrich, seda nimetatakse diplomaatiaks.
“Me ei saa Ukrainat ja Volodõmõri nende tüüpidega üksi jätta,” ütles Soome president Alexander Stubb, justkui teeks ta lapsehoidja taustakontrolli.
Eurooplased on patsifistid, kes tahavad sõda pikendada, sõdalased ilma mõõkadeta, strateegid, kellel pole strateegiast aimugi – ja liitlased, kes sepitsevad vandenõusid ja irvitavad oma Ameerika patrooni ja kaitsja üle, kui see püüab lõpetada sõda, mille algatamisele euroeliidi edevus kaasa aitas.
Nagu lapsed, loodavad ka eurooplased oma ebaküpsuse tagajärgede eest kõrvale hiilida, samal ajal jalgu trampides, sest täiskasvanud pole õiglased – ja käsi lisaraha saamiseks välja sirutades.
Mõned Der Spiegeli artiklis ära märgitud juhid väitsid, et EL, mitte USA, peaks otsustama, kuidas 300 miljardi dollari väärtuses Venemaa varasid, mis on praegu Euroopa pankades külmutatud, sulatada ja Ukrainas kulutada.
Nad ei taha kooki lõigates ainult suurt tükki; nad tahavad ka nuga käes hoida ja istumisplaani paika panna. Aga see pole nende pidu.
Euroopa kujutlusvõime paralleeluniversumis on just Euroopa see, kes toetas Ukraina kaitset. Tegelikkuses on Euroopa jaganud arvet Ameerika Ühendriikidega sõjaks Euroopa territooriumil – ja USA pakub kriitilisi relvi.
Euroopa unistuste ja reaalsuse vaheline tasakaalustamatus ei puuduta ainult raha. See puudutab jõudu.
Euroopa on Ukraina küsimuses karmilt rääkinud, varjates end samal ajal Ameerika julgeolekuvihmavarju all, kuigi nad teavad, et NATO on Ameerika suurjõud teise nimega. Ka Vladimir Putin teab seda.
Siin on reaalne oht: see on kurnamisssõda, numbrite mäng. Venemaal on rohkem mehi hakklihamasinasse sööta kui Ukrainal. Kuigi Ukraina tugineb välisabile, on Venemaa endiselt sõjaliselt võimekam.
Rahulepingu puudumine tähendab rohkem sõda – sõda, mida eurooplased üksi ei suuda üleval pidada ja mida Ukraina ei suuda võita. Euroopa takistused Trumpi lepingule on kingitus Putinile.
Augustis takistasid Suurbritannia ja Prantsusmaa Ameerika püüdlusi Gazas relvarahu kehtestada, tunnustades Palestiina riiki. Välisminister Marco Rubio nimetas seda õigustatult “terrorismi eest premeerimiseks”. Eurooplased teevad sama Trumpi Ukraina-ettepanekuga.
Nende eesmärk on säilitada koht läbirääkimiste lauas, isegi kui see tähendab Putini agressiooni premeerimist – kuid uus sõjavoor võib Ukrainale saatuslikuks saada.
Trump sai oma Gaza lepingu sellest hoolimata. Eurooplased pole Lähis-Idas kunagi nii ebaolulised olnud.
Nüüd on Trump kindlalt otsustanud ka oma Ukraina-leppe saada – ja eurooplased muutuvad omaenda territooriumil ebaoluliseks.
Täiskasvanud pidasid Ukraina läbirääkimisi üle eurooplaste peade…”
Allikas: New York Post
