Väga tavaline on kuulda vasakliberaalide suust, et inimõigustega seotud teemasid ei tohi rahvahääletusele panna.
See märgib 21. sajandi tendentsi, kus demokraatia asemel on valitsevaks hegemooniaks ja peavooluks tõusmas inimõigused. Konfliktis demokraatia ja inimõiguste vahel ei tohi enam eelistada demokraatiat.
Kui 20. sajandil armastas Lääs kolmanda maailma riikidele peale suruda demokraatiat – ja demokraatia puudumine oli üks levinumaid õigustusi riikide ründamisele –, siis nüüd on sama positsiooni võtnud inimõigused. Kuigi sellisel kujul on inimõiguste näol tegu kitsalt Euroopa kultuuris viimastel aastasadadel tekkinud fenomeniga, peavad kõik kultuurid üle maailma need omaks võtma.
Kas see ei ole tegelik rassism ja eurooplaste teistest paremaks pidamine? Kust võtavad liberaalsed Lääne inimõiguslased julguse teistele kultuuridele oma väärtushinnanguid peale suruda?
Abstraktsete inimõiguste tõstmine rahva tahtest kõrgemaks tähendab faktiliselt otsedemokraatia välistamist. Vaid esindusdemokraatia ambivalentsus näib midagi sellist võimaldavat.
Kuid kes on sel juhul autoriteediks inimõiguste tõlgendamisel? Euroopa Liit väidab, et inimõigused keelavad surmanuhtluse, USAs sellega probleeme ei ole. Osa riike leiab, et inimõigustest tuleneb vältimatult homoabielu, teised naeravad nad välja. Mis mõte on sel juhul inimõigustel?
Kõikjal inimõigusi samal viisil tõlgendades heidaks me kõrvale maailma kultuurilise mitmekesisuse. “Üks seadus lõvile ja härjale on vägivald,” kirjutas William Blake.
Vale oleks langeda inimõiguste dogmaatilisse türanniasse. Inimõigusi tuleb näha sellena, mis nad on – 20. sajandil deklaratiivses vormis kirja pandud põhimõtted, mis peaks olema avatud debatile ja erinevatele tõlgendustele. Inimõigused ei tohi kujuneda religiooniks.