Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liige ja luuletaja Indrek Hirv on üks telejutustuse “Oma Maapäev” autoritest. Kuna Maapäev, saab 28. novembril 100 aastaseks, siis on palusime filmi stsenaristil meenutada mõningaid dramaatilisi fakte ja sündmusi tollasest pingelisest päevast Toompeal.
Milline oli üldine olukord novembris 1917?
Kogu Tallinn oli räämas, sõda oli käimas juba kolmandat aastat käimas ja kõik olid sellest väsinud. Saksa väed olid Lätis Riias, Saaremaal juba samuti, kellel siis enam aega midagi parandada või kõntsa kasida. Toompea lossist, vanast kubermanguvalitsusest ja selle taga asuvast vanglast olid sama aasta kevade 2. märtsil samuti mässajad läbi käinud, vange vabastanud, röövinud ja niisama lõhkunud.
Kuidas olid linnas lood võimu ja korraga?
Tallinna suuremas vene töölistega tehases, Dvigatelis ja Vene-Balti laevatehases miitingud. Punalipud lehvisid, Petrogradist oli ülesässitajaid Tallinnasse saadetud, kindla käsuga Toompeale minna ja Maanõukogu koosolek, see «pursuide parlament», laiali peksta Kolonnid pidid lõuna ajal liikuma hakkama, üks ühelt, teine teiselt poolt linna servast, ning kella neljaks Toompeale jõudma.
Viktor Kingissepp, Peterburi Ülikoolis juurat õppinud «tulihingeline revolutsionäär» oli linnas parajasti võimu juures. Aga üks oli selge: korralikult riietatuna on tänaval ohtlik käia, ka saksa keelt ei maksa rääkida, seegi võib saatuslikuks saada. Ühes Poska kohta käivas mälestuskillus jutustatakse, kuidas Poska, kui ta veel vähemalt nime poolest linnapea oli, Narva maanteel pealt nägi, kuidas punased soldatid vene ohvitseri maha lasksid. Poska ei pidanud voorimeest kinni, vene sõjaväelaste vaheline arveteõiendamine ei olnud tema asi, tema oli eestlaste linnapea.
Ametlikult valitses kuiv seadus, ent kõrtsides müüdi salaja puskarit, kuna piiritust saadi apteeke riisudes, ametlikult oli surmanuhtlus kaotatud, aga ometi võidi neid, kes kuidagi revolutsiooni vastastena tundusid, lihtsalt tänaval maha lasta, rahana oli ametlikult kasutusel nii tsaari kui Kerenski rubla, ent kindel oli üksnes kuld.
Võib liialdamata öelda, et Kingissepp oli tol hetkel kõige mõjuvõimsam isik Tallinnas, tema sõna maksis isegi punaste madruste ja soldatite üle (neid oli Tallinnas mitmeid tuhandeid), vähemalt oli ta volitatud neid vajadusel appi kutsuma ja seda ta nüüd ka tegi, olles soldatitega Toompea lossi ees juba enne, kui Maanõukogu liikmed kogunema hakkasid.
Millised oli eestlaste Maapäeva ja punaste vahekorrad tol hetkel Toompeal?
Maanõukogu oli 30. märtsist juba üle poole aasta, sama aasta ja koos käinud. See tervelt eestlaste asualalt seega siis endiselt Põhja-Liivimaalt ja Eestimaalt demokraatlikult valitud rahvaesindajate kogu oli seni täiesti legaalsel moel pühapäeviti Estonia teatri suurde harjutussaali kogunenud, eesti asja ajanud ning rahva hulgas järjest rohkem autoriteeti kogunud, kuid sattus nüüd äkki punastega vägagi teravasse vastasseisu ja seis polnud kiita, sest kahe ja poole tuhande töölise, madruse ja soldati vastu polnud neil Toompea lossiplatsil mingitki võimalust
Maanõukogu esimees Otto Strandman istus juba Valges saalis, lihvides veel viimasel hetkel resolutsiooni, mida saadikuid allkirjastama oodati.
Oodati ka töölisi, kõigile oli teada, et seekord märuliks läheb, arvestati samuti kõige halvemaga, verevalamise või koguni surmaga. Teame, et Jüri Vilmsil oli revolver taskus, teiste kohta seda nii kindlalt öelda ei tea, aga arvata on, et üldiselt oldi ka tulevahetuseks valmis.
Milline nägi Toompea ja selle Valges saal toona välja?
Valge saal oli hämar ja räämas, kaugeltki mitte oma nime vääriline. Ei Toompea loss ega selle Valge saal polnud kaugeltki Riigikogu esindusruumi moodi, hoonel puudus praegune rõdu, ja polnud ka veel parempoolset tiiba, muidugi mitte ka praegust riigikogu hoonet ega lipuvarrast Pikas Hermanni tornis.
Üksnes lagunenud keskaegne kindlus koos musta mureneva torniga ja käest ära endine kubermanguvalitsus, murtud kroonidega kahepäine kotkas värava kohal. Ka saadikud ei olnud nii esinduslikud, kui meile nüüd mõelda meeldiks, Ants Piip näiteks kandis ettevaatuse mõttes maamehe palitut. Ja lõpuks oligi osa saadikutest maalt, lihtsalt suuremate talude peremehed ja kooliõpetajad.
Ja mis edasi saama hakkas?
Võib arvata, et esimesed kümme minutit pärast kella nelja (saadikud olid väga täpselt kohale tulnud) süvenenult laudade taga istuti ja Maanõukogu juhatuse ette valmistatud resolutsioon hoolega läbi loeti, seda Eesti iseseisvuse akti vastuvõetuks hääletati ning Tõnissoni ja Pätsi sõnavõtte kuulati.
Ent siis, kümme minutit pärast nelja, jõudsid korraga punaste kolonnid kohale, kaks tuhat töölist lippude ja loosungitega, ning üks neist Jaan Sihver hakkas vene kiriku trepil kihutuskõnet pidama. Tuhandehäälne kisa väljast lossiplatsilt mattis sõnavõtjate hääled.
Saadikutel läks nüüd kiireks, väga kiireks, nüüd pidi Maapäeva otsus allkirjad saama, nüüd tungles igamees koosoleku juhataja laua poole, kuni see kõigi 48 Maanõukogu liikme allkirjadega paberi viimasel hetkel põue võis peita. Sekund hiljem kolksatas saali suur uks valla ja sisse tungis paarkümmend bolševikku, kes tunglesid käratsedes nii, et toolidki lendasid.
Jaan Raamot, 44-aastane piimandusteadlane, seisis saadikute rühma ees, käsi relvaga taskus ja näost punane, end vaevu valitsedes. Kui siis töölised aru pärisid, mida kurja siin hautakse, astus Tõnisson toolile ja hakkas üle räuskavate enamlaste peade kõnelema ja esimene laiuse mis ta ütles oli: „Mehed, võtame kõigepealt mütsid peast“
Muidugi ei kuulanud enamlased tookord isegi mitte Tõnissoni, selleks polnudki nad ju tulnud, muidugi läks tõuklemiseks, muidugi katsusid nüüd saadikud, kuidas aga veel lossist minema saaks. Mõni saadikutest sai juba trepil hoobi näkku, ent peamine «arupärimine» oli mõeldud pidada all lossiplatsil.
Kingissepp nõudis trepil, et Strandman kui koosoleku juhataja resolutsiooni ette loeks, ning oli, kui tollel küllalt valju häält polnud, valmis seda ise tegema. Nüüd astus ette Jüri Vilms, tõusis rahvamassi keskel mingile selleks sinna veeretatud tünnile ja alustas lugemist. Ent mass vajus talle peale. Kingisseppki kaotas korraks oma võimu soldatite üle. Tõnisson ja Teemant lükati trepist alla, kivid ja jääkamakad tabasid saadikute päid. Vilmsi pea oli verine. Kuni Kingissepp ühele madrusele mööda vahtmist andis ning rahvamass seepeale peljates pisut taltus.
Kas märuli lõpuks oli ka inimohvreid?
Õnneks päris verevalamiseks seekord ei läinud, et meie iseseisvus kohe oma esimese märtri oleks saanud. Saadikud pääsesid enne minema ja punasest kuradist Kingissepast oli seekord isegi teatud saatuse iroonia tahtel isegi abi. Aga nüüd läks sellega veel aega kuni Vilms ükskord kevadel üle lahe Soome läks, et Eesti iseseisvuse ideed välismaal rohkem levitada. Sattus aga õnnetutel asjaoludel sakslaste kätte vangi ja lasti arvatavalt soome valgete poolt sõjaseaduste järgi Helsingis suhkruvabriku hoovis maha.
Küsitles Urmas Espenberg
Foto: Riigikogu arhiiv
Seotud lood: Kirjanik Espenberg ja poeet Hirv: Eesti Maapäev 100 – Tõnisson tõuseb toolile