Kirjanik Espenberg ja poeet Hirv: Eesti Maapäev 100 – Tõnisson tõuseb toolile

 

1917. aasta 28. novembril kuulutas Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu ehk maapäev end kõrgeimaks võimuks kuni demokraatlikult valitud Asutava Kogu kokkukutsumiseni. See otsus oli esimene suur samm Eesti omariikluse suunas. Eesti Maapäeva 100 juubeli puhul on paslik vaadata pisut tagasi tolle aja sündmustele ja võrrelda seda tänase päevaga. Seda aitavad teha rahvuskonservatiivne kirjanik Urmas Espenberg ja luuletaja Indrek Hirv.

Urmas Espenberg  – prosaist ja EKRE riigikogu fraktsiooni nõunik

Minagi käin iga päev EKRE fraktsiooni tööle minnes läbi Toompea valge saali, möödudes koridoris ka Jaan Tõnissoni pildist. Läbi sellesama saali, kus Tõnisson kord tooli peale tõusis ja meile oma riiki nõudis.

Mis on saanud aga Jaan Tõnissoni poliitilistest pärandist, ideaalidest, tema karismaatilisest eeskujust eesti asja ajamisel. Mis on saanud tema tõekspidamistest, poliitiku aususest, julgusest, sirgeselgsusest? Kas oleme seda pärandit väärikalt hoidnud?

Kahjuks mitte. Need on väljasuremise äärel. Kaasaegne Eesti poliitika on paraku täis valskust, vassimist, varastamist, võõra rahaga pillavat ümberkäimist, ükskõiksust, ärategemist ja muid inetusi. Pugejalikkusest, allaheitlikusest ja kahepalgelisusest rääkimata. Kõik seda looritamas poliitkorrektsus, vasakaliberaalne hälin ja üksnes näiline hoolimine kaasinimestest.

Ja mis peamine keegi ei taha ega julge millegi eest vastutada. Enam ei võeta vastutust, nagu tegi seda omal ajal Tõnisson. Viimased värsked näited korruptsiooniskandaalidesse mähkunud Tartu linna meer Urmas Klaas või maameeste internetiraha korstnasse tuulutanud Urve Palo. Kusjuures viimast kimbutavad veel ohtrad jamad EAS-i ümber ja uppumatuks kuulutatud Titanicu elik ID-kaardi katastroof. Kumbki aga ei soovi võtta mingisugustki poliitilist vastust kordasaadetud sigaduste ja jamade eest. Või üdini korrumpeerunud Tallinna linnavõim, mis sai valimistel taaskord absoluutse jätkumandaadi, püsides suuresti tänu sisserändajate häältel ja ka erakonna toiduahelatest sõltuvate põliselanike hirmudel.

Vaid rahvuskonservatiivide tulek poliitikasse on pannud õhu positiivselt värelema ja Tõnissoni tuuled uuesti puhuma. See annab lootust, et midagi muutub, on muutumas ja juba muutunud – nii tõerääkimises kui kõiges muus. Protsess on pikk ja raske, aga kui see ükskord käivitub, siis puhub ta korraga minema korruptsiooni mustuse, võõraste ees lömitamise, vastutamatuse, sõnaga kogu erakondade solgiveo poliitprostitutsiooni moonavooridel.

Indrek Hirv  – poeet ja EKRE Tartu linnavolikogu liige

Maapäeva dramaatilistes kirjeldustes on üks stseen, mis mind kõige enam võlub. See on see, kuidas Tõnisson toolile tõuseb. Dokument on alla kirjutatud, eks ole, eestlaste esinduskogu on otsustanud Venemaast lahku lüüa. Külmas ja pimedas Toompea Valges saalis kipub madinaks minema, saadikuid tullakse kinni võtma, läbi peksma või isegi maha laskma – nii on punased õhutajad üldjoontes väljendunud. Vabrikutööliste mass voolab mööda treppe üles ja nõuab Tõnissoni: kus on Jaan Tõnisson!

Tõnisson ei olnud tegelikult Maapäeva juhataja, tema ei vastutanud olukorra üle, tal oleks olnud mõistlikum tagaplaanile hoida, aga ta tuli tagant teiste vahelt välja, astus toolile ja ütles kõva selge häälega. “Nii, mehed, kõigepealt võtame mütsid maha.”

Ja meestevägi kuulas ja jäi seisma! Sügisel, mil keegi enam ei teadnud, kelle käes on võim, mil üks ütles nii ja teine naa, tuli üks pikk mees ja ütles lihtsatele, noorte poistena maalt linna tööle tulnud eesti meestele lause, mis neile kunagist kodu ja isa vastuvaidlematut autoriteeti meelde tuletas: “kõigepealt mütsid maha!”

Tõnisson ei olnud hea iseloomuga. Ta oli võimatult kangekaelne, oma õigust taga ajav (“tal ei ole teist autoriteeti tema enda kõrval”, ütlesid kaasaegsed), aga tal olid kahtlemata juhiomadused. Julgus, ausus ja natuke seletamatu võime inimesi endale allutada. Ja tal oli lausa tarvidus vastutust võtta. Seal, kus aeti eesti asja ja tema kaasa lõi, tundis ta ennast esimese vastutajana.

Kommentaarid