“1950-ndate alguses, kui Stalin oli geneetika ja küberneetika „ebateadusteks“ kuulutanud, sunniti isegi ühte Tartu Ülikooli professorit auditooriumi ees vabandama, et ta on oma töödes kasutanud sõna „geen“. See juhtum meenuski praeguse kavandatava rahvahääletuse teemade juures. Kuigi on vähetõenäoline, et tänapäeval kedagi repressioonide ähvardusel oma varasematest seisukohtadest lahti ütlema sunnitakse, vähemalt Eestis.
Nimelt ütles Isamaa separatistliku rühmituse Parempoolsed üks juhtidest Siim Kiisler hiljuti järgmist: „Meie leiame, et esindusdemokraatia ja parlamentaarne riigijuhtimine on Eestis väga hästi töötanud kogu iseseisvuse taastamise järgsel ajal ja peaksime seda hoidma kui väärtust, mitte minema seda suvaliste referendumitega lõhkuma.“ Väike ajahüpe aastasse 2014 tõestab aga hoopis midagi muud.
Mäletatavasti oli 2014.a. kevadel ametisse astunud Taavi Rõivase juhitud ja hiljem „vikerkaarevalitsuseks“ nimetatud valitsus, kuhu kuulusid üksnes Reformierakond ja SDE. IRL oli aga Reformierakonna poolt väga reeturlikult valitsusest välja visatud, milles oli suur osa nii Reformierakonna kadedusel IRL-i tollase suure populaarsuse pärast kui ka sotside ja osalt ka poliitoravate endi soovil läbi suruda sooneutraalne kooseluseadus, mille vastu IRL kindlalt oli seisnud. Uus valitsuskoalitsioon algataski kooseluseaduse juba aprillis 2014.
Kooseluseadus rahvahääletusele!
1. juulil 2014 andis IRL vastulöögi, andes omalt poolt sisse seaduseelnõu selleks ajaks ühiskonda juba äärmiselt tugevalt polariseerinud kooseluseaduse rahvahääletusele panekuks.
Seaduseelnõu seletuskirjas on öeldud muuhulgas järgmist:
„Kooseluseaduse eelnõu otsustati koostada ja algatada nn sooneutraalsena, luues abielu kõrvale kooselu instituudi, mis annab võimaluse kooselulepingu sõlmimiseks nii kahe samasoolise isiku kui kahe erisoolise isiku vahel.
Käesoleva otsuse-eelnõu algatajad ühinevad vandeadvokaat Ilmar-Erik Aavakivi õiguslikult argumenteeritud seisukohaga, et Kooseluseaduse eelnõu tuleb panna rahvahääletusele, kuivõrd tegemist on põhiseaduse §-s 27 määratletud perekonna kui põhiseadusega kaitstud väärtuse ümberdefineerimisega võrreldes 1992.a rahvahääletusel vastuvõetuga…“ Samuti viidatakse seletuskirjas 2012 toimunud avaliku arvamuse uuringule, mille järgi oli samasooliste paaride õigusele oma kooselu registreerida nii poolt kui vastu võrdselt 46% küsitletutest. Lisaks viidatakse 2013 Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks algatatud 38 000 allkirja kogunud petitsioonile ja 2014 SAPTK poolt kõigile Riigikogu fraktsioonidele üleantud enam kui 7500-le protestikaardile. Ära on märgitud ka 2014 mais-juunis Riigikogu liikmetele saadetud tuhanded e-kirjad, milles samuti protestiti kooseluseaduse eelnõu menetlemise vastu ja paljud neist nõudsidki rahvahääletust. Ühesõnaga – oli täiesti ilmne, et rahva vastuseis kooseluseadusele on ülitugev ning õnneks vähemalt IRL võttis siis rahva häält ka kuulda.
Rahvahääletuse arutelu Riigikogus
Järgnevalt mõned väljavõtted 7. oktoobril 2014 toimunud ning peamiselt sellelesamale rahvahääletusele pühendatud Riigikogu istungi stenogrammist. Need mõtted on praegugi endiselt aktuaalsed. Tähelepanu tasub pöörata ka asjaolule, et nii, nagu hiljem on liberaalid ja sotsid üritanud kunstlikult konstrueerida rahvuskonservatiivide sidet Kremliga, üritasid nad siis täpselt sama ette võtta IRL-i kui „kohutavalt homofoobse erakonna“ suhtes.
Urmas Reinsalu (IRL):
„Me kõik oleme saanud inimeste kirju seisukohtadega. Algul oli neid kirju kümneid, kümnetest said sajad ja sadadest on saanud tuhanded. Ma olen lugenud neist paljusid tähelepanelikult. Need on kantud inimeste siirastest tunnetest: seaduse pooldajad peavad seda oluliseks inimeste õiguste tagamisel ühiskonnas ning sallivuse ja avatud väärtuste kujundamisel, seaduse vastaste arvates sätestab see norme, mis ei ole kooskõlas nende arusaamaga Eesti ühiskonna traditsioonilistest väärtustest ja perekonnast.
See vastasseis, mis on tekkinud ja süvenenud, ei ole hea vastasseis. Muret tekitab, et seadus, mille keskne eesmärk peaks olema kasvatada ühiskonnas sallivust ja tolerantsust, on tegelikult tekitanud tõsise vaenu, ta on tekitanud kaks leeri Eesti rahva seas… Järelikult ei aita selle seaduse praegusel kujul menetlemise ja probleemi püstitamise viis kaasa sellele, et saavutada ühiskonnas sallivust. Tagajärg on see, et on tekkinud hoopis vastasseis, mis on tõsine probleem… Meie ettepanek on selge ja ühemõtteline. Kuna see küsimus puudutab väga suurt osa inimesi väga suurel määral, tuleks anda otsustamisvõimalus inimeste endi kätte, nii et Eesti kodanikud ise ütleksid, kas nad on poolt või vastu…
Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon esitas praktiliste lahenduste otsimise vaimus Riigikogu menetlusse perekonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis lahendaks just nimelt mitte registreeritud, vaid faktilises kooselus elavate inimeste probleeme kehtiva perekonnaõiguse raames. Mul on südamest kahju, et sisulist debatti meie ettepanekute üle ei toimunud, vaid see eelnõu lükati enamuse jõudu kasutades tagasi…“
Tiina Lokk-Tramberg (Reformierakond):
„IRL, lüües käed Varro Vooglaiu liikumisega, on ju tegelikult järjekindlalt ise õhutanud kogu seda liikumist ja praeguse olukorra tekkimist. Ta on olnud selle taga ja selle apoteoosiks oli pühapäevane suur miiting (peab silmas 5. oktoobril 2014 Toompea lossi ees toimunud meeleavaldust, kus ka ise osalesin – T.P.) siin, kuhu tegelikult toodi bussidega üle Eesti venelasi kohale.“
Urmas Reinsalu (IRL):
„Riigid, kodanikud ja rahvaesindused otsustavad neid küsimusi sellisel moel, nagu need ühiskonnad õigeks peavad. See ongi rahva suveräänsuse idee. Copy ja paste ei ole siin keskne lahendus…
Uskuge mind, ma olen tähelepanelikult jälginud kooseluseaduse vastu olevate inimeste seisukohti ja väga tõsiselt lugenud nende inimeste seisukohti, kes oma tundelistes kirjades on väljendanud selle seaduse poolt olekut. Me peame siin parlamendisaalis aru saama, et tegemist ei ole mingisuguse massiga, vaid elavate inimestega, kellele see asi korda läheb. Nendel inimestel on oma tunded, oma arusaamad, mismoodi see asi on õige või mismoodi see ei või olla. Ma usun, et kõige tähtsam on meil praegu püüda parlamendis anda see ehe signaal, et me ei ignoreeri ühiskonda ja seal valitsevaid tundeid. Kas tunded on õiged või valed, selle kohta on kindlasti igaühel ka siin parlamendisaalis, ma usun, oma arusaam. See on väärtusküsimus, mis võiks olla õige ja mis vale…
Rahvahääletus on tõsine samm, aga see on võimalus, kuidas väljuda sellest olukorrast nõnda, et vastasseis ühiskonnas ei jääks parlamendi otsuse tõttu kestma. Kui selle otsuse langetab rahvas, siis ma usun, et kõik poliitilised jõud lähtuvad sellest, et rahvas on oma sõna öelnud, me läheme edasi ja otsime jällegi seda osa, mis meid liidab, mitte ei lahuta.“
Urbo Vaarmann (Keskerakond):
„Üks advokaadibüroo on teinud kooseluseaduse kohta õigusanalüüsi ja jõudnud järeldusele, et see tuleks panna rahvahääletusele ehk referendumile. Milline on teie seisukoht selle õigusanalüüsi kohta?“
Urmas Reinsalu (IRL):
„Selle õigusanalüüsi põhikonstruktsioon on üles ehitatud sellele, et Põhiseaduse Assamblees ja siis, kui Eesti rahvas rahvahääletusel võttis vastu põhiseaduse, sisustati perekonna mõistet kitsamas mõistes, kui seda püütakse teha kooseluseaduse eelnõu tekstis. Sellisel juhul on see põhiseaduses sisalduva normi niivõrd ulatuslik laiendamine, et parlamendile ei saaks seda mandaati olla antud tavaseadusega. See mandaat tuleks saada kas rahvahääletusel või muul moodusel põhiseaduse normi muutes… Kuid kindlasti on see õigusanalüüs juriidilises mõttes argument rahvahääletuse vajadust kaaludes… Mis puudutab perekonna mõiste sisustamist, siis perekonna riigi kaitse all olemine on objektiivne põhiõigus, mida kaitsta on riigi kohus.“
Priit Sibul (IRL):
„Ma tahtsin uurida, kas põhiseaduskomisjonis siis, kui menetleti seda rahvahääletusele paneku eelnõu, toimus ka arutelu põhiseaduse § 27 lõike 1 sisu üle. See on see, mida minu hinnangul kooseluseadus püüab muuta. Kui praegune põhiseadus kaitseb mehe ja naise vahelist perekonda, siis kooseluseaduses püütakse seda paragrahvi erinevate kooslustega ilmselgelt laiendada. Kas põhiseaduskomisjonis toimus selline sisuline arutelu?“
Urmas Reinsalu (IRL):
„Aitäh! Tunnistan, et kooseluseaduse sisu ja nüansse põhiseaduskomisjoni arutelul laiemalt ei avatud.“
Viktor Vassiljev (Keskerakond):
„Minule on kogu aeg olnud mõistatus, miks selline küsimus on tekitanud niivõrd laia vastukaja. Tegelikult peaks samasooliste kooselu huvitama umbes 3% populatsioonist ja see on täiesti marginaalse tähendusega. Registreerigu ära või ärgu registreerigu, keda see peaks üldse huvitama? Aga millegipärast on tekitatud selline vastasseis. Kui Riigikogus algas sügissessioon, siis president ütles, et kõige tähtsam küsimus on kooseluseaduse vastuvõtmine. Kuidas see asi Eesti rahvale niivõrd valusaks on muutunud? Ma saan aru, et ka Riigikogus on selliste inimeste osakaal, kellel on mingi sügav isiklik huvi asja vastu, samasugune, mitte üle 3% ehk üle kolme inimese. Aga rahvas on aetud kahte leeri, sõda on lahti, mingid miitingud käivad tänavatel. Kes on selle asja taga, kas illuminaadid, Brüsseli kapsas või kes?“
Olga Sõtnik (Keskerakond):
„Nagu te olete võib-olla ka ise lugenud, on seda sihtasutust, mis peaks kaitsma traditsioone ja demokraatiat, eri andmete põhjal rahastanud ka Venemaa. Vist isegi härra Jakunin on kuidagi sellega seotud. Kas teie kui endine kaitseminister ei arva, et koostöö sellise organisatsiooniga on suur julgeolekurisk Eesti riigile? Me näeme, et teil on väga tihedad sidemed selle sihtasutusega, samas näeme ka seda, et seda sihtasutust on rahastanud Venemaa võimud või mingisugused Venemaa huvigrupid. Minul tekib seetõttu selge arusaam, et teie teete koostööd Venemaaga ja kahjustate seega Eesti riigi julgeolekut.“
Urmas Reinsalu (IRL):
„Olga, kas sa oled veel paberite järgi Keskerakonnas või ei? Ahah! Nüüd sa esitad mulle süüdistuse, et kui me räägime Eesti riigist, väärtustest ja perekonnast, siis selles küsimuses on mul mingi koostöö Jakuniniga. Ei, aadress on vale.“
Jaak Aaviksoo (IRL):
„Kas ma sain õigesti aru, et see rahvahääletuse eelnõu ei leidnud komisjoni toetust (hääletustulemus 6:3) eelkõige poliitilistel põhjustel? Kas õiguslik võimalus selle eelnõu rahvahääletusele panekuks oli komisjoni arvates olemas, aga lihtsalt komisjoni enamus ei soovinud seda teha?“
Väino Linde (Reformierakond):
„Ma siin äsja alles refereerisin komisjoni istungi käiku ja seal väljaöeldud mõtteid. Nende juurde ma jään. Mis põhjustel täpselt kõik kuus hääletajat niimoodi hääletasid, on mul raske öelda. Kuid tean, et mina lähtusin nii poliitilistest kui ka juriidilistest motiividest, mis on seotud järgmisena arutlusele tuleva eelnõuga…
Me kuulasime ka kolleeg Rein Langi, kes ütles, et tema arvates on IRL-i ettepanek panna see eelnõu rahvahääletusele halb plaan… Kolleeg Lang selgitas meile, et ta on ka juristina kategooriliselt selle vastu, et kooseluseaduse praegune versioon pandaks rahvahääletusele, ta ei ole selle vastu mitte ainult poliitilistel põhjustel, vaid ka puhtjuriidilistel, sest eelnõu nr 650 on õiguskomisjonis ja Riigikogu saalis muutunud juriidiliselt ebakorrektseks. Sellise eelnõu rahvahääletusele panekut ei pidanud ta sugugi mõistlikuks… Kui kooseluseaduse eelnõu näiteks rahvahääletusel heaks kiidetakse ja saab legitiimsuse, siis võib see võtta uuelt Riigikogult õiguse asuda neid vigu parandama ja niisugune halb õigusloome tava võibki muutuda traditsiooniks. Juristina ei pidanud kolleeg Rein Lang seda võimalikuks ja ma ühinen tema seisukohaga.“
Väga hästi võttiski kogu probleemistiku kokku IRL-i saadik Priit Sibul, kes esitas täpselt samu mõtteid ka paar päeva varem Riigikogu ees toimunud kooseluseaduse vastasel meeleavaldusel, mille korraldas SAPTK ja kus astusid üles ka mitmed rahvuskonservatiivid:
„Enne kui me seda eelnõu siin menetlema hakkasime, ei olnud ühiskonnas mingeid probleeme, ei kõneldud vihast ega loobitud vastastikku solvanguid. Loomulikult olid inimesed teadlikud, et meie kõrval elavad samasoolised paarid. See ei häirinud kedagi. Selle eelnõuga on algatajad tahtlikult või tahtmatult suutnud saavutada ühiskonna lõhestatuse. Inimesed on valinud poole, aga see pool ei ole kujunenud rahvuse, vanuse ega millegi muu sellise pinnal, vaid väärtuste konflikti alusel.
Kooseluseadus lõhub suure hulga inimeste arvates perekonna mõiste piirid, selle, mis on neile püha. See püüab kirjutada ümber senised arusaamad inimeseks olemisest ja elu alustest. Tegu on suure kultuurilise nihkega. Põhiseaduse §27 alusel on perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Tõsi, kahjuks puudub seadustes perekonna legaaldefinitsioon. Kui aga lugeda põhiseaduse kommenteeritud väljaannet, siis on üheselt selge, et silmas peetakse mehe ja naise vahelist liitu. Selleks on sügav põhjus, sest vaid mehe ja naise ühendus saab imelisel eluandval moel tagada rahva püsimise ja kasvamise. Samamoodi mõistab seda enamik Eesti elanikest ning just seda pidasid silmas ka põhiseaduse loojad. Kui me ei saa enam elementaarsetest mõistetest aru, siis avagem eesti keele seletav sõnaraamat, mille järgi perekond on abielupaar koos järglaste ja lähisugulastega, kes kuuluvad leibkonda, abielu aga mehe ja naise (harilikult ametlikult registreeritud) perekondlik liit ning kooselu.
Septembris avaldasid vandeadvokaadid Aivar Pilv, Ilmar-Erik Aavakivi ning Jaak Siim põhjaliku õigusanalüüsi, mille põhijäreldus oli, et põhiseaduse §27 algne eesmärk oli anda eriline kaitse perekonnale kui mehe ja naise vahelisele liidule. Analüüsi koostajate arvates ei võimalda Põhiseaduse Assamblee istungite protokollid, põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne ega nüüdseks kujunenud Riigikohtu praktika teha järeldust, mille kohaselt oleks põhiseaduse §27 lõike 1 algne eesmärk olnud ka samast soost isikute kooselu eriline kaitsmine perekonnana.
Seaduseelnõu toetajad, sh president Ilves, räägivad, et aeg on muutunud. Aeg ei muutu ju iseenesest, meie muudame aega. Osa meist tahab sundida muutma ka arusaamu, ideaale ja tõekspidamisi. Viimasel ajal on hakatud jõuliselt ümber defineerima teisigi sõnu peale “perekonna” ja “abielu”. Nõnda kuuleb üha tihedamini, et demokraatia ei tähendavatki enam riigielu korraldamist, lähtudes rahva enamuse tõekspidamistest ja tahtest. Siis jääb mul üle vaid küsida: mida me siin Riigikogus täpselt teeme ja kuidas peaks parlament sel juhul töötama? Kuna meil pole kõige kohta legaaldefinitsioone, nagu ma juba ütlesin, siis pöördusin uuesti eesti keele seletava sõnaraamatu poole, mis annab sõnale “demokraatia” järgmise tähenduse: rahvavõim, poliitilise korra vorm, kus riigi juhtimine toimub rahva valitud saadikute kaudu, eksisteerivad kodanikuvabadused ja demokraatlikud õigused; sotsiaalsete suhete vorm, kus ühine tegevus grupis vastab enamuse soovidele.“
Kuidas Riigikogu hääletas „vähemuste õiguste rahvahääletusele panemise“ üle
Järgmisel päeval, 8. oktoobril 2014 toimunud hääletusel lükati IRL-i eelnõu Reformierakonna ja sotside vastuhäältega tagasi. Vastu oli 42 saadikut, poolt 35, erapooletuid ei olnud. Ei hääletanud 8 saadikut, teiste seas ka Ene Ergma (IRL), Igor Gräzin (Reformierakond) ja Kadri Simson (Keskerakond). Puudusid 16 saadikut, teiste seas ka Andres Herkel, Liisa Pakosta, Mailis Reps ja Rein Lang.
Muidugi pole mingi üllatus see, et poliitoravad ja sotsid on koguaeg rahvale otsustusõiguse andmise vastu sõdinud. Üllatav pole ka see, et nii kooseluseaduse kui ka sellega seonduva temaatika üle rahvale otsustusõiguse andmise suhtes ei ole muutunud näiteks Helir-Valdor Seederi, Urmas Reinsalu, Priit Sibula ja paljude teistegi isamaalaste seisukohad – selle üle tuleb kahtlemata vaid heameelt tunda. 19 IRL-i saadiku kõrval hääletasid rahvademokraatia poolt ka 14 Keskerakonna esindajat, nende seas isegi meie praegune peaminister Jüri Ratas – mille üle tuleb samuti heameelt tunda.
Hilisemat ajalugu teades on aga lausa uskumatu, et ka Margus Tsahkna, Marko Mihkelson ja praegu fookuses olev Siim Kiisler hääletasid samuti „vähemuste õiguste rahvahääletusele panemise poolt“, kui tänapäevast väljendit kasutada. Kaks esimest on vahepeal ka ametlikult üle kolinud liberaalsetesse erakondadesse. Siim Kiisler aga pole (veel) kuhugi läinud. Vahemärkusena olgu ka öeldud, et IRL-i eelnõud arutanud istungi stenogrammis ei räägi ka eelnõu vastased midagi sellest, et „vähemuste õigusi ei tohi rahvahääletusele panna“. Muidugi on selge, et tollal ei taibanud keegi seda pastakast väljaimetud konstruktsiooni kaaluka argumendina veel esitada. Õiguslikust seisukohast peaks ju küll olema tegu ühesuguse olukorraga nii aastal 2014 kui 2020 – muidugi juhul, kui need „vähemuste õigused“ on ikka sedasorti „universaalsed inimõigused“, nagu kooseluseaduse fanaatilised toetajad meile selgeks üritavad teha.
Siim Kiisleri kaks nägu
Siim Kiisleri puhul ongi kummaline see, kuidas ta praegust rahvahääletust peab „suvaliseks“ ja esindusdemokraatiat lõhkuvaks. Sel juhul tuleks sama öelda ka IRL-i 2014.a. rahvahääletuse plaani kohta, mille poolt ka Siim Kiisler ise ometi hääletas. Ka stenogrammist ei saa kuidagi välja lugeda, et ta oleks kuidagi sellele eelnõule vastu seisnud või kahelnud selle õigsuses.
Ei saa mitte kuidagi olla nii, et 2014 oli mingi „üks olukord“ ja nüüd hoopis „mingi teine olukord“, mida mõned tähenärijad juba väidavad. Sest ükskõik, kuidas ka probleemile ei lähene – lõpuks jõuab ka uus arutelu Riigikogus (muidugi pärast sotside 50 000 parandusega tegelemist) välja täpselt samade mõteteni, mis on kirjas ka eelpool toodud stenogrammi väljavõttes.
Loomulikult ei panda nüüd rahvahääletusele mitte kooseluseadust ennast, vaid küsimust sellest, mida pidada abieluks. Ent iga vähegi arukas inimene saab ju aru, et küsimus ongi põhimõttes. Järelikult – kui küsimus on sisuliselt sama, ei ole ega saagi olla tegu mingi „teise olukorraga“. Asjadest tuleb rääkida nii, nagu need tegelikult on.
Ka Siim Kiisleri Facebooki-seinale sai jäetud vastavasisuline kommentaar koos meeldetuletusega, et taoliste omaenda varasematest seisukohtadest taganemise tõttu ongi IRL/Isamaa palju toetajaid kaotanud. Järgmiseks hommikuks oli see kommentaar kadunud ning ka hea hulga aastaid kestnud virtuaalsõprus lõppenud. Kuigi mitte midagi solvavat ju selles kommentaaris ei olnud, seal olid vaid puhtad faktid.
See pole tema poolt ainus omaenda varasemate seisukohtade vastu minek. 2012. aastal ütles Siim Kiisler, kommenteerides Andres Herkeli eestvedamisel asutatud Vaba Isamaalise Kodaniku sündi, et „eesti rahval pole sellest kasu, kui igaüks endale oma erakonna teeb – sest teised valitsevad siis“. Mõte täiesti õige ja seda peavad ka rahvuskonservatiivid meeles pidama. Ainult et kui praegu väidetavalt ei ole Parempoolsete eesmärgiks uue erakonna loomine, siis vähemalt alguses ei olnud uut erakonda plaanis ka Vaba Isamaalise Kodaniku algatajatel (isegi veel suvel 2013 oli Andres Herkel selles osas väga kõhkleval seisukohal). Ometi uus erakond Vabaerakonna näol lõpuks ikkagi sündis. Keegi ei saa kindlalt väita, et ka Parempoolsed sama teed ei lähe.
Lõpetuseks peab siiski heameelega tõdema, et erinevalt Siim Kiislerist ja tema mõttekaaslastest on paljud teised isamaalased siiski suutnud oma seisukohtades järjepidevuse säilitada. Nad on ju samamoodi abielu mõiste ümberdefineerimise vastu ning selles küsimuses rahvahääletuse korraldamise poolt, nagu nad olid ka kuus aastat tagasi. Mis teeb rahvuskonservatiividele siirast heameelt.“
Taavi Pärtel