Isamaa on veidi alatu. Selle asemel, et asjad ära otsustada, venitavad nad kummi, püüdes oma hinda üles kruttida ja saada paremaid tingimusi. Seda olenemata sellest, kas nad liituvad lõpuks Keskerakonnaga või lähevad tagasi vanasse kokku kukkunud koalitsiooni. Nad nad lähevad sinna, kus nad saavad iseendale paremad tingimused.
Et koalitsioonilepe? Naerukoht! Meie poliitilise kultuuri (loe: kultuurituse) tingimustes on ju ette teada, et mida tahes ja kellega tahes poliitikas midagi ka kokku ei lepitaks, alati võib üks või teine pool selle nn. kokkuleppe millal tahes otse prügikasti visata ja leppe teise poole reeta. Ja teha, mida ta hetkel just iseendale paremaks peab.
Poliitikas on oma nn. lepingupartnerile noa selga löömine meie kohalik komme. Mingi leht paberit pole selle vastu mingi kaitse. Lepingupartnerile noa selga löömist on Eesti poliitikas palju olnud – milleski lepitakse kokku, aga siis reedetakse leppe teine pool. Eriti on sellega silma paistnud Reformierakond.
See erakondade mitte kellegi jaoks siduv nn. koalitsioonilepe on mõttetu juba ette. Isamaa teab seda. Tema poolt on praegune venitamine üksnes oma hinna üles kruttimine, seda lootuses saada võimalikult parem positsioon – võimalikult suurem võim.
Alatu Isamaast. Kõige labasemat egoistlikku omakasu püütakse valijatele esitada õilsa altruismina. Mingit mõttetut paberilehte mõttetu lepinguga aga esitatakse rahvale kui absoluutselt ja vettpidavat garantiid. Jne jms bla-bla-bla.
Isamaa teab tegelikult suurepäraselt, mille peale nende mäng käib.
Harri Kingo