Kes veel mäletab seda Isamaad (mõnede nimevariantide muutustega), mis sündis koos taasiseseisvumisega ja kandis endas ka ERSP ideesid, see ei tunne tänast Isamaad enam ära – see on üks tavaline peavoolu-, mitte rahvuslik või konservatiivne erakond.
Isamaa allakäigule viis see, et ajaloolane Mart Laar ei suutnud riigimehena läbi lüüa ja seetõttu manduma hakanud erakond sõlmis mõistusabielu Res Publicaga. Too seltskond oli mitte isamaaline, vaid tolle aja nii-öelda patsiga poisid, kelles oli pragmaatilisust rohkem kui vaimsust ja nad määrasid Isamaaliidu/IRL-i virelema künnisepartei staatusesse ehk pidevas hirmus elamisse, et järgmine kord parlamenti ei jõutagi. Paradoksaalselt on Isamaa leidnud koha kaalukeelena, väiksema partnerina liberaalide ja vasakpoolsete, korra ka konservatiivide valitsuses.
Isamaal on mitu naljakat seika. Nimelt on neil olnud erakonna esimeheks Margus Tsahkna, kes lasi parteile vee peale ja läks siis globalismimeelsesse Eesti 200-sse, mille juht ta nüüd on, ja sugugi mitte hea juht. Isamaast lahkus Reformierakonda skandaalne pornopiltnik Marko Mihkelson ja eraldi läks terve kamp pseudoparempoolseid, kes nüüd valimiskünnise all hingitsevad.
Isamaa üheks loosungiks on “avatud rahvuslus”, mille olemuse sõnastas hästi endine isamaalane ja nüüdne “parempoolne” Siim-Valmar Kiisler, kes teatas meedias, et eestlane võib olla ka keenialane või tulnukas, kui ta vaid paar sõna eesti keelt oskab. See ütlus on hästi ära sõnastanud Isamaa “rahvusluse”.
Tõsiselt naljakas olukord on Isamaas praegu, mil temast on saanud poliitprügikast. Pole veel palju aega möödas, mil selliseks poliitjäätmete koondumispaigaks oli Eesti 200, kuhu jooksid muuhulgas nii Isamaa endine esimees Margus Tsahkna kui ka “rohelised” põhja lasknud “Zuzu” Izmailova. Nagu näitas Keskerakonna lagunemine, ei jookse “kahesajatajate” juurde enam keegi, sest poliitprojekt hääbus oma skandaalide ja põhimõttelagedusega ruttu alla-valimiskünnise-erakonnaks.
Nüüd tormavad kõik poliitheidikud Isamaasse, sest see on sama “popp ja trendikas”, nagu oli kord Eesti 200 – ja ilmselt ootab neid ülejooksikuid kord sama pohmell, mis praegu ilmselt valitseb Eesti 200-s. Isamaa edu lihtsalt ei saa olla püsiv, sest väidetavalt rahvuslikku, konservatiivsesse ja isamaalisesse erakonda koondatakse maailmavaateline ühepajatoit.
Keskerakond kuulub siiani ALDE-sse ehk uue nimega ühendusse Renew Europe, mis on liberaalide üle-euroopaline ühendus. Seega on Jüri Ratas, Jaanus Karilaid, Tõnis Mölder ja teised “uusisamaalased” tegelikult ülejooksnud liberaalid. Isamaasse suundus ka ekssotsitar Urve Palo – seega määravad Isamaa uut nägu ka liberid ja sotsialistid. Kuidas “isamaaline” supp sellest lahjeneb, võib vaid ette kujutada.
Keskerakonna liberaalid jooksid üle ka sotsidesse, aga kui arvestada, et kaasaegne liberalism on täiesti neomarksismist nakatunud, sobivad nad sinna paremini.
Mida on sellise poliitilise pagasiga Isamaalt oodata? Ei midagi head. Nad on juba ka ise tunnistanud, et kuuluvad nüüd peavooluerakondade hulka. Praegu Kaja Kallase valitsust kritiseeriv Isamaa juht Urmas Reinsalu on tegelikult Siimutütre puudel, kes tolle teises valitsuses ulgus rõõmsalt koos vasakpoolsete sotsidega liberaalide Reformierakonna hundiulgu. Pole vaja hetkegi kahelda, et kui praegu tekib vastav poliitiline situatsioon, on Reinsalu ja Isamaa uuesti selle Kaja Kallase valitsuses, keda ta praegu hurjutab.
Populistlik Isamaa ei tähenda ammu enam “isamaad”, hetkel on ta kollektor, kuhu voolab poliitiline settevesi.
Uued Uudised