Istanbuli konventsiooni teemal võtavad paljud sõna puhtalt emotsioonide põhjal ja arvamusega, et keegi tahab hakata naisi peksma.
Ehk teeks ennekõike selgeks, miks paljud riigid on selle tagasi lükanud või tühistanud? Seadusandluses öeldakse selle kohta, et keegi on seadusesse “miinid peitnud”. Ehk siis hea ürituse varjus on olemas täiesti teistsuguse eesmärgiga sätted.
Eesti on selle konventsiooni heaks kiitnud, aga näete, selle Tartumaa surmakutsari Tarmo abikaasat see ikkagi ei päästnud. Konventsioon päästab siis, kui ta on välja prinditud ja selle paberipakiga saab kannatav naine vägivaldsele mehele virutada.
Naisi kaitseb juriidiliselt riiklik seadusandlus, Istanbul konventsioon selle naisi kaitsvas redaktsioonis on üldine põhimõtete kogum, mida saab kasutada, kui tekivad vaidlustatavad kohad. Kõnealune variant aga on ideoloogiast pungil.
Me teame väga hästi, et rahvusvahelised üldlepped on deklaratiivsed, need ei aita reaalsuses kedagi. Naisi ei kaitse need ei islamimaades ega Aafrikas. Ei kaitse ka liberaalses Euroopas: alles hiljuti kirjutati sellest, kuidas Rootsis sai migrant tühise karistuse, kuna kohus leidis, et… vägistamine kestis lühikest aega. Liberaalses ruumis on migratsioonitaust ülimuslikum kui naissugu.
Rootsi šokeeriv otsus: vägistajast migrant jääb riiki, sest rünnak “ei kestnud piisavalt kaua”!
Konventsiooni väga halb külg on see, et see loob näilise kaitstuse.
Aga see, miks Istanbuli konventsiooni vastu protesteeritakse, peitub kahes asjas: esiteks sunnitakse sellega vastu võtma kõiki migrante, kes vaid viitsivad öelda, et nende kodumaal on naistel halb.
Teiseks lähevad konventsiooni alla sooideoloogia järelmid – peaks kaitsma ja vastu võtma ka mehi, kes on otsustanud naisteks hakata. Ja eriti halb on see, et konventsioon on kaude naistevastase vägivalla peaallikana määratlenud traditsioonilise perekonna.
Kes kiidab heaks Istanbuli konventsiooni, saab naiste kaitsmisele lisaks kaasa soo- ja rändeideoloogilise taaga; kes sellest loobub, vabaneb ka sellest lisakoormast.
Uued Uudised