Seoses Lätis ära tehtud ja Eesti EKRE poolt algatatud Istanbuli konventsioonist lahkumisega on ühiskonnas algatatud suur hüsteeria, mille teravik on suunatud konservatiivide vastu, kuid alustada tuleks liberaalide juurest.
Kõik soovijad on otse Riigikogust näinud Jürgen Ligi ebaviisakat suhtumist naiskolleegidesse, see on pidev, tugev, ülbe, mõnitav ja sageli suunatud isegi oma erakonna naispoliitikute vastu. Kuigi Ligit otseselt milleski süüdistada ei saa, saab vaid hinnangu anda, algab naistevastane vägivald ilmselt just selliste meeste sellisest suhtumisest. Aga Ligi misogüüniast on tema enda leeris tehtud mingi positiivne legend, mingi kõikelubatavuse sümbol, seda ka liberaalsete naiste endi poolt.
Naistevastasest vägivallast on tehtud ründerelv konservatiivide ja traditsioonilise perekonna vastu, aga kas tõesti keegi usub, et sotside, reformarite ja Eesti 200 liikmete peredes naistevastast vägivalda ei toimu? Ühe juhtiva härrassotsi kohta kirjutati sotsiaalmeedias, et see, kuidas tema abikaasa teda ametlikel vastuvõttudel ümmardab, näitab, et naise roll selles peres on alandav.
2023. aasta valimiste eel saabus ka Uutele Uudistele vihje ühe kõrge reformierakondlase naisepeksu kohta, kuid toimetusel polnud vähimatki võimalust seda kontrollida ning polnud ka infot asjale ametliku käigu andmiseks, oli vaid vihje, ning kindlasti poleks justiitssüsteem tollases õhkkonnas konservatiivsest leerist tulnud info peale lillegi liigutanud.
Naistevastane vägivald ei ole poliitiline ega ideoloogiline, mehed, kes naise vastu kätt tõstavad, võivad olla seinast seina maailmavaatega, põhjus peitub isikutes, nende psühholoogias ja kasvatuses. Vasakpoolsed ja pseudoliberaalid on küll selle teema endale monopoliseerinud, aga mitte naiste, vaid võitluslipu pärast, pealegi saab selle kaudu hästi igasugust sooideoloogiat ja perevastasust edendada, näiteks süüdistades naistevastases vägivallas traditsioonilist peremudelit. Ka Istanbuli konventsioon on juba homoagendat ja sooideoloogiat täis pikitud ega täida selle algset eesmärki.
Ja naistevastase vägivalla vastu võitlevad millegipärast just kõige agressiivsemad naised, radikaalfeministid, LGBT, need, kelle endi eest tahaks sageli kiiruga eemale minna, et mitte saada küüsi näkku. Karmen Joller, kes EKRE-t nüüd vihaga üle valab, on tegelikult naispoliitik ja perearst, kes on ühiskonnas kõige rohkem ametlikku repressioonipoliitikat nõudnud. Tema, Maris Lauri ja veel paljud naispoliitikud on pikka aega olnud karmide karistuste ja vanglate nõudlejad. Kõhedaks ajavad sellised naiskomissarid…
Uued Uudised