Millised on maksud, milleks on neid vaja, kuidas neid kehtestada ning kuidas tagada sotsiaalne tasakaal ühiskonnas? Oluline nüanss on maksude eesmärgid, nende eest pakutavad teenused ning maksude ja vastutuse õiglane jagamine ühiskonnas. Selle viimasega, õiglase jagamisega, lähevad arvajate arvamused väga radikaalselt lahku.
Paratamatult arvavad vaesemad inimesed, et maksustame ainult rikkaid. Rikkad arvavad aga, kuigi ka rikkus on väga suhteline, et neid ei peaks kõrgemalt maksustama nende tubliduse ja panuse pärast majandusse. Mõlemal poolel on osaliselt õigus. Kuid tõde peitub seal vahepeal. Paraku pole enamik Eesti erakondi enam suutelised määratlema, millisest maksupoliitikast nad ideoloogiliselt lähtuvad, ning kui seda ei suudeta, siis ei osata ka selgitada maksutõusude või uute maksude vajalikkust usutavalt.
Kuid iga ühiskond vajab makse, pole kahtlustki. Küsimus on, milliseid makse peaks toimiv ühiskond kannatama ning milliste avalike teenuste tarbimise nimel. Olgu öeldud, et mina olen veendunud eraomandi usku. Igasugune eraomandi maksustamine on keskvalitsuse sotsialistlik unelm kontrollida eraomaniku vara, mille eraomanik on soetanud, saanud päranduseks või kas või võitnud loteriiga. Kui vara on eraomaniku valduses, on see püha ja ühegi intellektuaalselt kaheldavate võimetega ministri asi ei ole hakata kahtlema eraomaniku õiguses vallata oma vara. Punkt.
Paratamatult tulevad kohe vastuargumendid, miks ei peaks varakad inimesed siis panustama ühiskonda võrdsemalt, võrreldes vähem varakatega? Samuti väidetakse, et me peame ju kuskilt ikkagi maksutulu saama, et pakkuda avalikke teenuseid.
Ma olen pidanud sadu avalikke üritusi ja rahvakohtumisi. Vahel küsitakse ka minult lihtsustades, et miks ei peaks näiteks uue Porsche omanikud maksma mingit kõrgemat maksu, sest sealt saab ju midagi ikka riigieelarvesse võtta. Minu vastus on olnud, et kui soodsama Fordi ostja maksab autohinnast käibemaksuna nt 2000 eurot riigile, siis selle uue Porsche ostja maksab näiteks 10 000 eurot. Lisaks maksab ta õnneks rohkem käibemaksu, käies autohoolduses, remondis või makstes rohkem kütuseaktsiisi, kui auto mootor on rõõmsalt võimekam, et ka rohkem kütust tarbida.
Kui aga maksu eesmärk on kellegi karistamine, et too sõidab liiga kalli autoga, on see juba klassiviha ning kellegi mittesallimine nende autode hinna või majade suuruse alusel ei vii kohe kindlasti Eesti majandust edasi. Olgu öeldud, et siinkirjutaja omab perekonna peale vaid ühte sõiduautot, mis on 10 aastat vana, ja samas ei tunne vähimatki kadedust uuemate ja kallimate autode omanike vastu.
Kuid palju olulisem küsimus on, kuidas tagada avalikud teenused ja kuidas neid rahastada. Eesti rahvale kahtlemata meeldib saada võimalikult palju teenuseid «tasuta», kuid lootes nende eest mitte väga palju makse maksta. Kui Isamaa üritab etendada ainsat parempoolse majanduspoliitikaga erakonda, siis nende teod muidugi väga parempoolsed ehk majandust toetavad pole olnud.
Usun, et ühiskonnas on konsensus selles, et maksudest peab olema tagatud Eestis teedeehitus, nende remont, avalik turvalisus ehk politsei ja pääste, alg-, põhi- ja gümnaasiumiharidus, perekondade toetamine demograafilise katastroofi lahendamiseks ning esmane tervishoid ja pensionisüsteem. Kuid mina ei ole veendunud, et näiteks kõrgharidussüsteem peab olema 100 protsendi ulatuses tasutud riigieelarvest ehk maksumaksjate maksudest. See aga sai tehtud Isamaa projektina.
Samuti ei ole mul usku sellesse, et riik peaks ja saaks tagama 100 protsendi ulatuses «tasuta» tervishoiu. Kõikidele erakondadele meeldib lubada võimalikult palju asju tasuta ning samal ajal loodetakse seda kõike teha, tõstmata makse või minemata kallale eraomandile. Need kaks asja ei ühildu, see on majandusseaduste vastu. Kui me suudaksime ühiskonnana end kehtestada ja öelda selgelt, et eraomand on püha ja selle näppimine keskvalitsuse poolt on eraomandi rüvetamine, saaksime edasi minna arusaamisega, et maksustada saaks vaid sissetulekut ja tarbimist.
Sissetulek ja tarbimine ei ole pühad. Need on valikud, kus peab olema tagatud sotsiaalselt nõrgemate väiksem maksustamine ning majanduslikult võimekamate kõrgem panustamine eelarvesse. Kui aga sotsiaalselt nõrgemad omavad autot, et elatada end ära ja käia autoga tööl, ei ole valitsuse asi toppida oma näppe selle eraomaniku ehk auto omaja taskutesse ning näpata sealt sadu eurosid aastas.
Vahel on minult küsitud ka maamaksu kohta. Olen alati öelnud ja ütlen ka täna – maamaks on eraomandi maksustamine ning sellega on eraomanik justkui rentnik, kes peab maksma maksu riigile ja omavalitsusele, et ta saaks omada oma maad. Maamaks moodustab omavalitsuste tulubaasist napilt üle 2 protsendi ja on kogusummas 79 omavalitsuse peale ligi 60 miljonit eurot aastas. Seega on see finantsiliselt marginaalne summa, kuid olemuslikult on see eraomanike nuhtlemine selle eest, et nad omavad eraomandit.
Tulles automaksu juurde, siis vasakpopulismi kaldunud Reformierakond sellega ei peatu. Kindlasti mõlgub nende ajusagarates mõte ka näiteks kinnisvara maksust elik inimeste kodude maksustamisest. Kindlasti leidub ka ideolooge, kes kohe ütlevad, aga milleks on vaja mõnel omada mitut korterit või suvilat. Esiteks pole see kellegi asi, kui keegi omab mitut korterit või maja. Teiseks aga maksustatakse ja tulebki maksustada majandustegevust, kui neid kortereid ja maju näiteks üüritakse välja.
Kuna rahandusspetsialist Võrklaev ja «kõrge empaatiavõimega» Kaja Kallas on väitnud, et automaksu on vaja riigieelarve kordaseadmiseks, tasub taas korrata, et see on valetamine. Riigieelarvet ajavad täna kaldu reformierakondlased, kes on võtnud endale kinnisideeks «maksuküüru» kaotamise, mille hinnaks on ligi 500 miljonit eurot riigieelarvest, kuid samas see «küür» ehk vähenev tulumaksuvabastus sõltuvalt sissetuleku suurusest ei kõiguta minu hinnangul mitte kedagi.
Lisaks on jutt tasakaalus riigieelarvest kentsakas ajal, kus Eesti riigivõlg on Euroopa Liidu kõige madalam ja meist tagantpoolt järgmine on Bulgaaria, ning ajal, kus Eesti sündimus on madalaim viimase 100 aasta jooksul ning absoluutses vaesuses elab ligi 50 000 inimest.
Eesti vajab mõistlikku konservatiivset ja parempoolset majanduspoliitikat, kus saadakse aru, et eraomandit ei maksustata, maksustatakse vaid tarbimist ja sissetulekut, ning et madalamate maksude nimel soovitakse jätta rohkem finantse kätte kodanikule, kuid samas on kodanikul ka suurem vastutus enda ees.
Jaak Madison, Euroopa Parlamendi liige (EKRE)