Postimehe juhtkiri kirjutab, et Prantsusmaal toimuvad rahutused peavad panema ka meid mõtlema lõimumise olulisusele. Prantsusmaal toimuv on oluline just näitena, mis juhtub, kui ühes ühiskonnas põrkuvad omavahel diametraalselt erinevad kultuurid, arusaamad ning väärtused. Kuid Postimees läheb samuti libedale teele, kui kasutab probleemi käsitlemisel väga erineva tähendusega termineid.
Lõimumine õigekeelsussõnaraamatu kohaselt tähendab „osadest tervikuks ühinema, integreeruma, liituma, ühte sulama“.
Nüüd aga küsimus: kes peaks kellega lõimuma Prantsusmaa näitel? Kas uusprantslased, kelle päritolu on näiteks Alžeeriast, peaksid 100 protsenti üle võtma põlisprantslaste kombed ja traditsioonid? Kas hoopis peaksid nad omavahel lõimuma läbi integreerumise, kus kümnendat põlve nö „pärisprantslane“ peaks käima mošees, et lõimuda „uusprantslastega“? Ei, sellist lõimumist me tõenäoliselt ei soovi ning seda ka ei tule. Kui ühes ühiskonnas elavate inimgruppide kultuurilised ja religioossed arusaamad on vastandid üksteisele, siis seal ei ole võimalik harmooniline ja kaunis lõimumine, vaid see on võimuvõitlus ühiskonna juhtpositsiooni üle.
Seega, aastakümnete vältel on Prantsusmaal lastud areneda olukorral, kus paratamatult jõutakse märatsemiste ja vägivallani ning küsimus on päeva lõpuks, et milline ühiskonnakorraldus jääb peale. Praegused rahutused on vaid vaheetapp selles protsessis ja pole põhjust kuidagigi arvata, et see probleem ei kasvaks veelgi suuremaks, arvestades demograafilist olukorda Prantsusmaal. Seega järgmise 30 aasta vältel me näeme kardinaalseid muutusi nii Prantsusmaal kui ka mujal Lääne-Euroopas, kus migrantide ja nende järeltulijate osakaal ühiskondades kasvab hüppeliselt tänu jätkuvale sisserändele, nende suuremale sündimusele ja „põliseurooplaste“ soovimatusele saada lapsi, sest lapsed on ju tülikad ning kultiveeritud on arusaama, et naine pole siis mingi sünnitusmasin (soovitus oleks lugeda Michel Houellebecqi teost „Alistumine“). Kuid igal poliitikal ongi tagajärjed ja üheks tagajärjeks on just suur šanss, et järgmiseks Prantsusmaal presidendiks võib saada Marine Le Pen.
Kuid mille poolet on Le Pen paremäärmuslane, nagu kirjutab Postimees oma juhtkirjas? Millised tema seisukohad ja vaated on äärmuslikud? Oskab keegi Postimehes seda öelda? Kas erakond, kelle käes on suurima opositsioonipartei positsioon, saab olla äärmuslik või on see järjekordne sildistamine, kuna mõnele ajakirjanikule ei meeldi erakond, kes on tänase olukorra eest Prantsusmaal aastakümneid hoiatanud? Eks enesele tunnistamine, et senised seisukohad immigratsiooni ja sallivuse küsimustes on olnud valed ja naiivsed, ongi raske ja võib panna tõtt rääkinud poliitikuid halvustama.
Kuid Eesti ei vaja mitte nüüd lõimumisele mõtlemist „tänu“ Prantsusmaa vägivallapuhangutele, vaid immigratsioonist lähtuvate ohtude ennetamisele oleks Eesti pidanud ammu mõtlema. Eesti vajas sellele mõtlemist, kui 2015. aasta uusaastaööl mitu tuhat „uussakslast“ ahistasid ja vägistasid Kölnis saksa naisi. Eesti on pidanud sellele mõtlema juba viimased 30 aastat, kui oleme koolitanud maksumaksja kulul venekeelsetes koolides paralleelühiskonda. Lisaks oleks pidanud ammu mõtlema, et Venemaa kodanikel lubada hääletada Eesti valimistel pole parim mõte, kui suur osa neist valijatest tahaks näha Eesti riigi kadumist maakaardilt.
Rääkimata faktist, et Eesti pealinnas Tallinnas pole täna iga teine elanik enam eestlane (enne sõda Ukrainas ehk suurt sisserännet Ukrainast oli Tallinnas eestlasi 52,9 protsenti). Kas selline olukord on Pariisis või Berliinis? Lisame ka asjaolu, et eestlasi rahvusena elab Eestis tugevalt alla miljoni ja seetõttu on Eesti olukord palju haavatavam kui 60 miljoni elanikuga Prantsusmaal või üle 80 miljoni elanikuga Saksamaal. Sellest hoolimata jagub Eestis ikkagi inimesi, kes räägivad siira usuga sisserände headusest ja multikultuursuse vajalikkusest, sest kapis kolli ju ei ole.
Lauluväljaku laulukaare all võime küll härdalt lehvitada oma lippe ja laulda patriootlikke laule, mis kõik on kaunis ja võiks rahvusriiklust tugevdada, kuid seejärel ei nähta mingit probleemi, et Eesti tahab eesrinnas osaleda Euroopa Liidu migratsioonipaktis ja võetakse ära toetusi Eesti suureperedelt, sest ega siis Eesti palavalt armastatud valitsus ei pea tegelema demograafiakriisiga?
Jaak Madison, EKRE aseesimees, Euroopa Parlamendi liige