“Kui Euroopa Liidu tippesindajad lähevad kuskile välisvisiidile, siis saab alati nalja.
Hiljuti käis Euroopa Liidu välisesindaja Joseph Borrell Moskvas, kus teda pehmelt öeldes naeruvääristati. Nüüd paar päeva tagasi teisipäeval käisid aga meie ühtse sõbraliku liidu kaks kõige kõrgemat isikut ehk Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ja Euroopa Ülemkogu eesistuja Charles Michel Türgis kohtumas nende presidendi Erdoganiga.
Sellest puhkes aga vahva skandaal nimega “Sofagate”, kuna väidetavalt pandi von der Leyen diivanile istuma ja Erdogani kõrval just nagu võrdväärsena sai jalga puhata Michel, sest toolid olid vastavalt seatud vaid kahele isikule (seda näete just ka sellelt pildilt).
Tõenäoliselt türklased tegidki seda meelega, et mõnitada Euroopa Liitu ja von der Leyenit, kuna ta on naine. Kuid sama nõme, nagu on kellegi mõnitamine sootunnuste alusel, on ka patroneeriv suhtumine Türgi osas.
Sisuliselt läksid von der Leyen ja Charles Michel Ankarasse kahe eesmärgiga:
1) Noomida Türgit sellest eest, et nad lahkusid Istanbuli konventsioonist ehk Brüsseli ametnike arvates kahjustavad naiste heaolu;
2) Leppida kokku uues rahaeralduses meie maksumaksjate arvel, et Türgi hoiaks piiri kinni ja ei laseks sadadel tuhendetel migrantidel Kreeka poole teele asuda.
Selle esimese eesmärgiga ongi üks põhiprobleem, et Euroopa Liit arvab, et tema seisukohad on ainuõiged ning kõik ülejäänud maailmas peavad tantsima Brüsseli seatud väärtuste järgi. Ei pea. Kas need väärtused on subjektiivselt head või valed, ei oma tähtsust.
Tähtis on printsiip: kuigi mulle ei meeldi Türgi jõuline islamiseerumine ja nahaalne käitumine, siis Istanbuli konventsioonist lahkumine on nende siseriiklik otsus ja ühelgi ametnikul Brüsselis ei peaks selle kohta vingumist olla.
Minu poolest võiks ka Eesti lahkuda konventsioonist, mis sisuliselt ei paranda mitte midagi, kuna igasugune vägivald või diskrimineerimine naiste vastu on keelatud juba meie põhiseaduse kohaselt ja me ei vaja lisaks ühtegi konventsiooni.
Teine probleem on aga palju sisulisem. Euroopa Liit maksis paar aastat tagasi kuus miljardit eurot, et nood oma piiri kinni hoiaks ja migrandid püsiksid Türgis. Nüüd tahavad türklased saada raha juurde. Meie kõigi raha meie makstud maksudest.
Tegemist on väljapressimisega: andke raha või muidu hakake võtma vastu sadu tuhandeid migrante. Kui Euroopa Liidu juhid lähevad antud teemal Ankarasse läbi rääkima, on see juba nõrkus.
Türklaste mure peaks olema kokkuleppe sõlmimine ja selle nimel kas või jalgrattaga Brüsselisse väntama. Euroopa riigid aga peaksid olema resoluutsed ja panema vastu, et kui Türgi keeldub oma piiri valvamisest ja annab hoogu uuele migratsioonikriisile, siis Euroopa paneb oma piirid kinni, suunab migrandid tagasi Türgi rannikule ning lisaks ähvardab majandussanktsioonidega. Seega oleks mõistlikum Erdoganil tulla läbi rääkima ja proovida lahendust leida.
Kuid vaadates neid seltsimehi seal pildil, siis ilmselgelt seda kunagi ei juhtu. Sestap ongi Euroopa Liidu tulevik tume, mis omakorda loob Eestile tuleviku helge. Tulevikus kunagi.”
Jaak Madison, Euroopa Parlamendi saadik