Euroopa Parlamendi saadik Jaak Madison (EKRE) kutsuti eile Eesti Ajakirjanike Liidu algatusel veebi teel peetud arutelule vaenukõne/vihakõne teemal. Lisaks temale debateerisid europarlamendi liige Marina Kaljurand (SDE) ning justiitsminister Maris Lauri (Reformierakond).
“Oli põnev debatt, mida jälgis päris palju ajakirjanikke. Kogu debati alguses oli salvestatud intervjuu õiguseksperdiga Andreas Kanguriga (kes lisaks ka prokurör ja õppejõud), kes minu meelest võttis terve selle probleemi konkreetselt ja hästi kokku: kriminaalõiguses peab olema võimalikult täpselt ja selgelt määratletud, mida võib inimene teha ja mida mitte. Inimene peab teadma, kas konkreetne tegu on kriminaalkorras karistatav või mitte. Liigne abstraktsus annab liigseid võimalusi tõlgendusteks ja halvemal juhul inimeste suukorvistamiseks. See on just see, mida need vaenu/vihakõne surujad ka tekitavad,” kommenteeris Madison.
Jaak Madison: “Alustuseks mainisin, et kogu probleem ei ole mitte meie ühiskonnas, kus ei ole mingit sisulist probleemi vihakõnega, vaid 28. novembril 2008. aastal vastu võetud raamotsusega, millega Eesti nõustus kriminaliseerima nö “vihakõne”, kui see on ohuks avalikule korrale. Väga lai mõiste, mida karistusseadustikus defineerida. Toona oli muideks peaministriks Ansip ja justiitsministriks Lang, kes sellega nõustusid ja selle direktiiviga nõustudes meile selle jama kaela tõid.
Kahjuks ei suuda või lihtsalt ei soovigi need vihakõne ihalejad aru saada argumentidest. Ka mina ütlesin selgelt, et loomulikult peab olema karistatav, kui keegi kutsub üles näiteks tapma grupikuuluvuse alusel (näiteks kõiki üle 1.9 meetri pikkuseid inimesi, kuhu kuulun ka mina). Kuid see on juba täna karistatav. Karistatav kriminaalkorras ei pea olema näiteks mõne inimese nõme kommentaar või napsuse peaga kirjutatud lollus.
Kuid mida rääkis Kaljurand? Tema arvates pidi probleem olema diskrimineerimine ja vihakõneseaduse eesmärk peab olema disrkimineerimise välistamine. Ma siis üritasin viisakalt selgitada, et võiks püsida ikka konkreetse teema juures ja mitte segada kokku erinevaid mõisteid ja termineid. Diskrimineerimine on halb muidugi, kuid see on hoopis teine asi vihakõnest või üleskutsest kedagi peksma või hävitama. Paraku ei osanud ta tuua ühtegi konkreetset näidet diskrimineerimisest grupikuulvuse alusel: kas kuskil on kedagi töölt vallandatud, kuna ta on näiteks ülekaaluline ja sellele eelnes kellegi vihakõne? Kas kohtutes on olnud selliseid kaasuseid olnud? Seda ta ei osanud öelda.
Lisaks tuli selgelt välja, et vihakõne ihalejad ei oska absoluutselt määratleda, et kust jookseb piir solvamise, avaliku korra rikkumise või konkreetse vägivallale üleskutse vahel. Kaljurand rääkis, et näiteks LGBT inimesed pidi tundma end kehvasti. Vabandust, kuid see, kui keegi tunneb end kehvasti, ei saa olla aluseks kellegi kriminaalkorras karistamiseks. See oleks juba totalitarism. Solvangud ja solvumised on paratamatud vabas ühiskonnas. Mind on ka solvatud, kuid ma absoluutselt ei soovi, et minu solvaja pandaks vangi. Ma kaitsen selle solvaja õigust oma arvamust väljendada. Nii nagu ma soovin, et mul oleks vaid õigus öelda, et mulle ei meeldi, kui samasoolised lapsendavad või tellivad lapsi nagu kaupa USA-st Minu arvamus võib olla mõnele solvav, kuid sellega tulebki leppida.
Tõin ühe näitena välja Jürgen Ligi kuulsat väljaütlemise, kus ta nimetas Kalle Muulit nakatunud raipeks ja käskis tal end põlema panna. Ma ütlesin, et ma igati kaitsen Ligi sõnavabadust, kuigi ta on tavaline mats. Kuid sellest hoolimata ma ei arva, et teda tuleks seepärast vangi panna. Kui keegi tunneb end solvatuna, siis on tal alati võimalus minna tsiviilhagiga kohtusse ja nõuda kahjutasu. See ei ole koht, kus peaks riik sekkuma ja hakkama ühiskonnast välja juurima solvumisi või kellelegi ebameeldivaid väljaütlemisi.
Paraku tundus, et näiteks Kaljurand ei suutnudki sellest aru saada, vaid tema püsis erinevalt minust ainult poliitilise ideoloogia teljel. Minu rääkisin eelkõige juriidilisest probleemist ja ohust liigsele tsenseerimisele.”