Keda meist ei huvitaks, mis meie Eestist tulevikus saab! Selle kohta võib lugeda Riigikantselei portaalis Eesti pikaajalisest arengustrateegiast „Eesti 2035“.
Kirjutatakse: „… eesmärk on kasvatada ja toetada meie inimeste heaolu nii, et Eesti oleks ka kahekümne aasta pärast parim paik elamiseks ja töötamiseks“.
Paraku oleme küsimuse ees, kuhu see dokument paigutub riigieelarve seaduses määratletud arengudokumentide hulgas (poliitika põhialused, arengukava, programm), sest neist igal ühel on oma erisused, rahastamine ja ka õigusjõud, seega toime riigi tulevikule.
Lisades kooskõlastustes hulgaliselt omapoolseid ettepanekuid ministeeriumid ei märganud seda puudust.
Iseloomustav fakt on see, et justiitsministeerium oma kompetentsuses ei suutnud strateegiat kolme kehtiva arengudokumendi vahel määratleda. On selge, et sättides epiteedi strateegia „Eesti 2035“ ette, ei saa temast veel strateegiat. Strateegia esitamine arengudokumentide hulka sõltub juba Riigikogust.
Vaevalt Riigikogu nõustub vastu võtma ebamäärase staatusega dokumenti. Ei aita ka riigieelarve seaduse paragrahv 20 rakendamine, sest see käsitab poliitika põhialuseid, mida Strateegia olla ei taha. Kuna dokumendi staatus on ebaselge, siis ei tahtnudki selle sisule väga palju aega kulutada.
Selguse saamiseks pöördusin nii kirjandusallikate kui mitmete pädevate asutuste poole, sõpradest rääkimata. Alustagem alusmõistete semantikast. Imponeeris USA poliitikaguru Harold Lasswelli lühike ja selge määratlus poliitikast kapitalimaailmas: politics is – „who gets what, when, how“ – kes saab mida, millal, kuidas?“ Vist väga täpne.
Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse käsiraamatust leidsin, et seal kasutatakse Lasswelli määratlust poliitikast teda ennast nimetamata. Nähtavast on definitsioon niivõrd praktikas juurdunud. Käsiraamatus kirjutatakse: “Poliitika põhiküsimus on Kes saab mida, millal ja kuidas? Just sõna kuidas kaudu jõuame strateegia mõisteni.
Strateegia on pikaajaliste eesmärkide saavutamise põhiteede ja tegevuspõhimõtete kogum, mis on ettevõtte juhtimise alus. Ettevõtte juhtkond vajab strateegiat, et teha põhjendatud ja kooskõlastatud otsuseid.” Tänud käsiraamatule, mis käsitles küll ettevõtluse strateegiat, aga küllap kirjutatu kehtib ka ettevõtte „Eesti riik“ kohta.
Püüdsin poliitika ja strateegia mõisteid kujutada visuaalselt. Need oleksid kaks suuremal või vähemal määral kattuvat ringi. Poliitika vastab küsimustele kes, mida ja millal, strateegia vastab küsimusele – kuidas, ja detailiseerib poliitikat vajaduste ja võimaluste alusel. Poliitikat võib ju sõnastada ilma vastamata küsimusele kuidas, sel puhul vajamegi eraldi dokumenti strateegiast.
Nõupidamistel sõprade ja lähedastega rõhutati, et strateegia peaks olema erakonnaülene. See saavutatakse rahvusliku kokkuleppe kaudu. Mitmed isikud ei pidanud vajalikuks üldse sekkuda mõistete poliitika ja strateegia valdkonda, sest kolmest arengudokumendist on juba küllalt ja strateegia lisamine vaid teeks asja keerukamaks ja mõistetamatuks. Vastu väideti, et ametnikud toimivad nii, nagu neil on kästud – harjutakse ka strateegiaga.
Kes on tutvunud dokumendiga „Eesti 2035“ (50 lk) leiavad, et see sisaldab põhiliselt eesmärke ja soovunelmaid, kuid Eesti probleemid valupunktidena pole välja toodud ega analüüsitud, vastamata on, kuidas olukorrast välja tulla.
Palusin Euroopa Liidu esindust täpsustada, kuidas on strateegia ja poliitika kasutus EL maades. Vastus: „Euroopa Liidus teeb iga riik nii nagu ise soovib. Kui vaadata ELi otsuste vastuvõtmist siis kasutatakse avalike arutelude läbiviimiseks teatist (meie mõttes sarnane väljatöötamise kavatsusele) ja siis on strateegiad – mis on meie mõttes pigem sarnased poliitika põhialustele kui arengukavale. On ka tegevuskavad, mis sarnanevad arengukavadele“.
Eesti keele instituudist teatati, et strateegia ja poliitika on keeleallikate, sh sõnaraamatute põhjal eri asjad, aga kas juurde oleks vaja riiklikku strateegiat, selle kohta nad pädevad arvama ei ole. Presidendi kantseleist saabus vastus, et Vabariigi President ja tema kantselei toetavad strateegia väljatöötamise vajadust, kuid ei osale selle koostamisel ja heakskiitmisel. Seda kõrvalejäämist kinnitab Riigikantselei avalikus eelnõude portaalis Presidendi kantselei arvamuse puudumine, mida temalt oodati juba 27.07.2020 peale.
Õiguskantsleri kantseleist saabus vastus minu ettepaneku kohta strateegia sisseviimisest arengudokumentidesse riigieelarve seaduses: „Teie viidatud „Eesti 2035“ strateegiadokumendiga on Riigikantselei vedamisel tegeletud juba mitu aastat. Olemuselt on see riiklikke sihte koondav mõttepaber, hetkel ametis oleva ja eelmise valitsuse ettekujutus selle kohta, milline võiks Eesti riik ja ühiskond 15 aasta pärast välja näha ning mida nende eesmärkide saavutamiseks tuleks teha. Valitsus on minu teada seda dokumenti mitu korda arutanud ja selle ka põhimõtteliselt heaks kiitnud. Aga ma ei tea näiteks, kas seda hakkab eeloleval sügisel arutama ka Riigikogu, kas seda on kavas võtta teadmiseks või otsusena täitmiseks.
Teie viide riigieelarve seadusele on korrektne selles osas, et riigieelarve kuluread võivad tõepoolest viidata arengukavadele ja muudele pikaajalist mõju omavatele aktidele. Ma pole aga kindel, kas „Eesti 2035“ strateegiast saab seesugune riigieelarve otseseid kulusid-tulusid kujundav normatiivne akt. Pealegi – õiguskantsler on korduvalt viidanud, et Riigikogu mistahes koosseis ei tohiks oma otsustega seada oma järeltulijaid, ehk järgmistel valimistel Riigikogu valimistel edukaks osutunud erakondi ja saadikuid, sundseisu. Vastasel juhul – kui kõik riiklikud poliitikad on juba 15 aastaks ette paika pandud – ei oleks ju valimistulemustes kajastuvatel avalikel meelemuutustel mingit mõtet“.
Tuleb nõustuda, et õiguskantsleri kantselei vastuskiri toob selgust „Eesti 2035“ ettevalmistusse. Täiendame seda tõsiasjaga, et poliitika muutub iga koalitsioonileppega.
Leian, et arengudokumentide puhul peaks kasutama mõtteviisi arenguspiraalist. Seda saab ette kujutada keerdtrepina, millel on mõlemal pool käsipuud – piirid, mis optimeerivad meie vajadusi, ootusi ja võimalusi. Piiri ületades, näiteks, eestlaste arvu edasisel vähenemisel, kukume arenguspiraalist välja. Paraku, „Eesti 2035“ läheb rahvastikukriisist mööda, seda sõnagi ei leia. Tahetakse tõsta küll sündimust, aga ei märgita – kuidas.
Sündimus lükatakse rahvastiku arengukava peale, mille koostamisega on kõik ministeeriumid nõus, sest ise ei pea enam pead murdma, sest on leitud koostaja – rahvastikuminister. Õpetlik on meenutada, et Sotsiaalministeeriumis koostatud rahvatervise arengukava, vähemalt oma esialgses staadiumis, sündimust ei käsitlenudki – pole nende rida. Välja on jäänud millenniumilaste – lumehelbekeste – teravalt üles kerkinud vaimne ega kehaline tervis, mis ometi hakkab määrama Eesti lähitulevikku. Olles uurinud Arvo Sirendi ärgitusel Eesti rahvastiku tervist kogu XX sajandi vältel statistiliste näitajate alusel leian, et mul on õigus puudustele osundada.
Mida kujutab „Eesti 2035“ tänases arenguastmes? Leian, et mõttepaber või paremal juhul poliitika põhialused strateegia sugemetega. „Eesti 2035“ koostamine on tõstatanud küsimused, millele pole kerge kohest vastust leida. Teisalt – on tehtud riigi pikaajalise strateegilise planeerimise katse, mis on õige ja vajalik. Ilma selleta on Eesti allutatud poliitilisele ilmastikule, mis on muutlik ja milles isegi prioriteetsed suunad pole määratud ega kindlustatud. Eriti koroona ajal oleme seda kogenud.
„Eesti 2035“ on Riigikantseleist esitatud 10. augustil valitsuskabinetile. Siiski pean hädavajalikuks strateegiaga „Eesti 2035“ edasitöötamist, selle viimistlemist ja kohandamist Eestis kujunenud valdkondadele ning valupunktidele, s.o. kujundada probleemipõhine dokument. Vältimatud on konsultatsioonid Riigikogu komisjonide ja liikmetega. Dokumenti tuleb ümber struktureerida, täiendada/ lühendada, et sellest saaks strateegia.
Jaak Uibu, D.Sc., Riigikogu 13. koosseisu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant