Homoabielu seadustamine ja homodele lapsendamisõiguse andmine oli ebademokraatlik ning ainus lahendus edasisest vastasseisust väljumiseks on referendumi korraldamine, sest see vastasseis praegusega lõpe, ütles Riigikogu liige Jaak Valge (EKRE).
Jaak Valge kõne Riigikogus 20. juunil 2023
Selle eelnõuga muudetakse kokku 82 seadust ja see on ilmselgelt mitte ainult mahult, vaid ka sisult suurimaid muudatusi esile kutsuv seadus meie õigusruumis ja väärtussüsteemis viimasel paarikümnel aastal. Samas selle niinimetatud abieluvõrdsuse või tegelikult homoabielu seadustamiseks valitsusliit mandaati pole saanud. See oli vaid sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 valimisprogrammides, ehk võis olla vähem kui veerandi valijate teadlik eelistus.
Selle eelnõu esitas valitsus menetlusse 15. mail. Juba järgmisel päeval kell kaks oli see õiguskomisjonis arutlusel. Saadikutele saadeti see ligi 200-leheküljelise seletuskirjaga eelnõu eelmisel õhtul ja huvirühmadele anti vaid kolm päeva arvamuse avaldamiseks aega. Edasi tuli see täiskogusse 22. mail, sellele tehti hulgaliselt parandusettepanekuid, mida lubati komisjonis piiratud aja jooksul esitada 13. juunil ja seejärel, 15. juunil, sidus valitsus eelnõu usaldushääletusega. Sellel ühiskonnas radikaalse muudatuse esile kutsuva eelnõu menetlemisel pole õigusloome hea tavaga vähimatki pistmist.
Eelnõu seletuskirja kohaselt on seaduse eesmärgiks kehtestada abieluvõrdsus ehk võimaldada kahel täisealisel füüsilisel isikul sõlmida abielu, sõltumata nende soost, ehk muuta abielu mõistet, andes sellele tähendus, mida väidetavalt soovivad seksuaalvähemused, tegelikult pigem seksuaalaktivistid. Kõigepealt on arusaamatu, miks siis kõigi õiguste eest võideldes, kõigi vähemuste õiguste eest võideldes tõstetakse esile just seksuaalvähemusi. Tegelikult ühiskond koosnebki vähemustest. Inimestena kuulume me mingilt omaduselt kõik mingite vähemuste hulka. Ja kui nüüd näidetega jätkata, et miks siis on näiteks religioossed inimesed, kes soovivad abielu mõista niimoodi, nagu on aastatuhandeid Euroopa kultuuriruumis mõistetud, miks on nemad vähem tähtsad, vähem võrdsed kui mõned seksuaalvähemused? Või miks tuleb seksuaalvähemuste puhul võrdsusena mõista vaid niinimetatud abieluvõrdsust? Näiteks on uuringud näidanud, et geimehed ja lesbilised naised teenivad pidevalt rohkem, suuremat palka, kui nende heteroseksuaalsed kolleegid. Me ei pea ju siin loogiliseks seda, et heteroseksuaalid hakkaksid nõudma diskrimineerimise ja palgalõhe likvideerimist.
Ja veel üks loogiline küsimus. Kas need aktivistid, kes tahavad seksuaalvähemusi esindada, omavad selleks ikkagi õigusi? Kui suur osa seksuaalvähemustesse kuuluvatest isikutest tegelikult soovib niinimetatud abielu võrdsust? LGBT-de kogukonda sama hästi, kui pole olemas sedastab Douglas Murray. Ja edasi sedastab, et isegi iga selle nime moodustava üksiku tähe piires ei ole seda kogukonda. Igal selle osal on teisega vähe ühist. Tsiteerin: Praegusel ajal ei ole L-idel vaja G-sid ja G-d ei hooli suurt L-idest ning peaaegu kõiki ühendab umbusk B-de vastu. Uusi süsteeme ei tohiks üles ehitada rühmaidentiteedile, mille mõistmisest me tegelikult veel siiamaani väga kaugel oleme. Kõigepealt tuleks ikkagi küsida seksuaalvähemustesse kuuluvate inimeste endi käest, kas nad vajavad seda, et nad saaksid abielu teise samast soost inimesega registreerida.
Aga võib-olla vajavad need seksuaalvähemused hoopis kaitset agressiivsete aktivistide ja sealhulgas ka ministrite eest? Ja ma kahtlen, kas see seadus teeb kuigipalju seksuaalvähemustesse kuuluvaid inimesi õnnelikuks. Küll aga teeb see paljud teised inimesed õnnetuteks ja süvendab võõrandumist riigist. Ka vähemuste õigused paneb ühiskonnas paika ikkagi enamuse hoiak. Vähemalt on see nii demokraatlikes ühiskondades, tihti ka rahvahääletustega. Ja nagu siin märgitud juba on, abieluteemalisi referendumeid on ainuüksi Euroopas, ainuüksi viimasel kümnendil toimunud kokku seitse, need on Horvaatias, Iirimaal, Slovakkias, Sloveenias, Rumeenias, Šveitsis koguni kaks. Kui uskuda sotsiaalkaitseministri väidet, siis neis riikides inimõigusi ei ole. Demokraatiat ka mitte.
Kuid kui meil 2020. aastal oli päevakorras referendumi korraldamine samal teemal, siis seisis Reformierakond sellele tuliselt vastu ja Kaja Kallas nimetas koguni seda provokatsiooniks. Raske on teha muud järeldust, kui et Reformierakonna juhtfiguuride arvates on provokatsioon see, kui kodanikud saavad ise omi asju oma ühiskonnas otsustada. Kuid provokatsioon ei ole see, kui valitsus kodanikel otsustada ei lase. Tavaliselt nimetatakse sellist riigikorda diktatuuriks või vähemalt autoritaarkorraks. See eelnõu surutakse nüüd läbi ilma parlamentaarse menetlus korrata. Seega ongi selle vastuvõtmine ebademokraatlik ja ainus lahendus edasisest vastasseisust väljumiseks on referendumi korraldamine, sest see vastasseis praegusega lõpe.