Teisipäevaks, 12. detsembriks on riigikogu põhiseaduskomisjoni kutsutud kollektiivsele pöördumisele „Nõuame Kaja Kallase tagasiastumist“ esindaja. Pöördumine sai veebilehel rahvaalgatus.ee allkirjaandmiseks valmis 25. augustil, pärast seda, kui tuli välja, et Kaja Kallase perekond on seotud äritegevusega Venemaal. Näib, et tegemist on kõige ehedama algatusega rahva seast, mida on kandnud spontaanne pahameel. Siinkirjutajale pole teada, et pöördumise taga oleks olnud mõni erakond või poliitiline ühendus.
Pöördumise lõpulõigud on järgmised: «Ei oma tähtsust kui palju Kaja oma abikaasa ärilisest tegevusest teadis/osales või ei teadnud/ei osalenud – on aeg lahkuda oma ametikohalt ja anda peaministri võim rahva jaoks usaldavamatesse kätesse. Ei ole võimalik juhtumile läbi sõrmede vaadata, leida vabandusi, otsida selgitusi. Ei aita see enam. Rahvas ei usalda Kaja Kallase tegevust peaministrina. Kogu Eesti Vabariigi Valitsuse maine on kaalul. Me ei soovi, et Kaja Kallas meid peaministrina esindaks ja sellega Eesti mainet ja rahvast häbistaks. Me nõuame peaministri tagasiastumist!“
Nõue kogus 27 681 allkirja kõigest nelja päevaga. Pole kahtlust, et algatusel ongi tugev kandepind, sest 11. oktoobril Norstati tehtud küsitluse kohaselt arvas 66,9 protsenti küsitletud üle 18-aastastest Eesti kodanikest, et Kaja Kallas peaks või pigem peaks peaministriametist tagasi astuma. Kui „ei tea“ vastused kõrvale jätta, siis 71 protsenti. Arvata võib, et praeguseks on see osakaal veelgi suurenenud.
Pöördumisele allakirjutanute esindaja saab aga teisipäeval põhiseaduskomisjonis mõneteistkümne minuti jooksul algatust tutvustada. Seejärel küsitakse mõned küsimused, komisjoni esimees tänab külalist ning komisjon asub otsust tegema.
Riigikogu kodu- ja töökorra kohaselt võib komisjon nüüd algatada täiskogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu, korraldada avaliku istungi, edastada ettepanek pädevale institutsioonile seisukoha võtmiseks ja lahendamiseks, edastada ettepanek valitsusele, ettepanek tagasi lükata või lahendada pöördumises püstitatud probleem muul viisil.
Põhiseaduskomisjonis, nagu ka teistes riigikogu komisjonides, on valitsusliidu liikmete ülekaal. Reaalsuses tähendab see seda, et komisjoni enamus hääletab otsuse poolt, mille on teinud juba varem koalitsiooninõukogu, valitsus või ka seesama valitsusjuht ise, kelle tagasiastumist nõutakse. Ehk siis võin kihla vedada, et mingit olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu riigikogu täiskogus ega avalikku arutelu ei tule. Algatus lihtsalt summutatakse, sest nii on valitsusliidule kasulik. Nii see ka jääb. Mitte midagi muuta ei saa.
Võimalus üldse pöördumistega riigikogu poole pöörduda loodi 2014. aastal. Sellele oli eelnenud tugev rahuolematus ühiskonnas toonase Reformierakonna valitsusega. Kujunenud rahvaliikumise kõige olulisemaks jõudmiseks oli rahva poolt algatatud referendumite võimaluse loomine. Kui see oleks toimunud, siis ei oleks ka praegust obstruktsiooni ja usaldushääletusi parlamendis. Selle asemel saaks vastasseisu korral küsida rahva arvamust. Õigemini oleks ka vastasseisu parlamendis vähem, sest kõik parlamendiliikmed peaksid kogu aeg arvestama kodanike hoiakutega.
Ent toonane president Toomas Hendrik Ilves suunas rahvaliikumise Jääkeldrisse, selle nõudmised nüristati rafineeritud manipulatsioonidega ning tulemuseks ei olnud mitte kodanike õigus riigiasjades kaasa rääkida, vaid seesama, 2014. aastal kodanikkonnale antud õigus riigikogule palvekirju kirjutada. Nii, nagu Eesti talupojad kirjutasid heale tsaarile 19. sajandi keskpaigas. Nii, nagu Aleksander II võis neile vastata või mitte vastata, saab seda praegu teha riigikogu. Täpsustagem veelkord, et riigikogu siiski vaid formaalselt, sest tegelikult panevad oma enamuse maksma koalitsioonisaadikud, kelle eest on otsus juba ära tehtud. Nende rolliks on vaid komisjonis käsi õigel kohal püsti ajada.
Nüüd, kümme aastat hiljem, on taas kujunenud laiaulatuslik rahulolematus Reformierakonna valitsusega, põhjuseks, nagu toonagi valitsuse ja eeskätt valitsusjuhi ülbus ning keeldumine ühiskonna hoiakutega arvestamast. Valitsuskoalitsiooni erakondi toetab vaid kolmandik kodanikest. Ning nagu toonagi, saab poliitikamuutus toimuda ainult rahva enda aktsioonide – streikide, meeleavalduste jms survel. Ent seekord ei tohiks end lasta libekeelsetel poliitikutel ära meelitada, vaid saavutada tõeline võimalus referendumite algatamisega riigi poliitikas sõna sekka öelda.
Jaak Valge, ajaloolane, riigikogu liige (EKRE)