Neljapäeval toimus Riigikogus kultuurikomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Kõrghariduse roll, kvaliteet ja rahastamise alused” arutelu, mille järel võttis sõna ka EKRE saadik Jaak Valge.
“Meil oleks muidugi parlamendi- või opositsioonierakonnana erakordselt mugav väita, et otsigu aga valitsus need 100 puuduolevat miljonit välja. Ja nendes oludes, kus majanduskasv on kiire, raha trükitakse juurde ja inflatsioon on kordi kõrgem kui intressimäär ning Eesti Vabariigi valitsussektori võlakoormus on jätkuvalt Euroopa Liidu madalaim, pole see ka vale. Küllap siis väga paljudele meeldiks, kui senine olukord säiliks, aga lihtsalt raha antakse kõvasti juurde.
Tegelikult me peaksime mõtlema ikkagi põhjalikumalt. Ma puudutaksingi mõnd probleemi, ajapuuduses paratamatult lihtsustatult, aga siiski neid, millele seni on mu arust vähe tähelepanu osutatud. Need ikkagi puutuvad sellesse, kuivõrd meie kõrgharidusõpe meie ühiskonna vajadustele vastab.
Esiteks küsime otse, et kui palju on meil vaja kõrgharidusega inimesi. Üldine hoiak on see, et mida rohkem, seda parem, ja seda soovitavad ka rahvusvahelised organisatsioonid, et ikka rohkem. Ja pole ka kahtlust, et õhtumaades üldiselt kõrgharidusega isikute osakaal kasvabki. Nüüd, hariduse arengukava järgi meil peaks 2035. aastaks kasvama 30–34‑aastaste kõrgharidusega isikute osakaal pooleni.
Aga kui me nüüd küsime sisuliselt, kas siis vastavalt on kasvanud ja kasvavad ka meie noorte vaimsed võimed, see tähendab eeldused devalveerimata kõrghariduse omandamiseks, siis on vastus ju selgelt eitav. Kui me vaatame ka võrdlusi teiste riikidega, siis selgub, et pole nii, et mida edukam riik, seda suurem on kõrgharitute osakaal. Eestis on see 43%, nagu enne juba juttu oli ja see on tõesti natukene madalam kui OECD keskmine, mis on 46%, aga Venemaal on see näitaja hoopis kõrgem, 62%, ja Saksamaal näiteks hoopis madalam, 35%, Ungaris hoopis madal. Ilmselgelt on see asi keerukam.
Meie tööjõuturul on puudu inseneridest ja üldse tehnika‑ ja tehnoloogiaalade lõpetanutest. Sellest on ka juttu olnud, aga kõrgkoolides 2/3 moodustavad need mitte-LTT-õppesuunad. Ja samas ei pruugi töökohti jätkuda mitmete nii-öelda pehmete erialade lõpetajatele.
Ma teen siin ühe väikese kõrvalepõike, aga see ei ole vähetähtis, vähemalt niikaua, kui meil ikka tunnustatakse, et meil on sood olemas ja lubatakse ka rääkida sugudest – siis tuleb tõdeda, et meil on bakalaureuseõppes iga naistudengi kohta 0,7 meestudengit. Selline naistudengite osakaal on Euroopas tavaline, välja arvatud jälle Saksamaal, Šveitsis ja Kreekas. Aga meil on sooline kõrghariduslõhe üks suurimaid Euroopas. Ja sellel on mitmeid laiemaid negatiivseid järelmeid, alustades siis pereloomise takistustest, kuna selles eas noormehed ja neiud lihtsalt viibivad eri kohtades. Ka see viitab tõenäoliselt samamoodi nende pehmete erialade ülekaalule ülikoolides ja sellele, et noormehed ei näe kõrghariduses endale head väljundit. Tõepoolest, kesk‑ ja kõrgharidusega inimeste palgavahe pole meil väga suur. Ja jälle toonitan muidugi, et see on ülikooliti ja erialati suhteliselt erinev.
Tagasi selle põhiteema juurde tulles: OSKA tööjõuprognoosi kohaselt on meil 2027. aastal kutsehariduse lõpetanutest puudu 1/3, toonitan, kutsehariduse lõpetanutest ja seejuures eriti just nimetatud tehnika‑ ja tehnoloogiaaladel. Seega, tegelikult kitsaskoht on hoopiski kutsehariduses, kui me ühiskonna seisukohalt vaatame. Ja mina pean siin oma kogemuse pealt ütlema, mida ka kõrghariduse toetusgrupi toetusrühma esimees siin märkis, et mind ja mu kolleege on tihti eksamit vastu võttes külastanud see mõte, et miks see inimene küll siin on, teda tegelikult see ala üldse ei huvita ja ta pole ka vastavat võimekust. Küll aga oleks ta siis väljaõppinud oskustöölisena meie ühiskonnas väga ja väga hinnatud ja ka väga hästi makstud. Et kas me ei ole nendele inimestele andnud vale signaali, et tulgu ülikooli, laseme nad hästi kergesti läbi, nad saavad kõrgharidusdiplomi ja pärast seda saavad elus hästi hakkama. See ei pruugi nii olla.
Jaak Aaviksoo on väitnud, et tudengite õppekoormus on kolmveerand sellest ajast, kui tema õppis. Mina julgen väita, et pool, ei ole rohkem kui pool. Ja nüüd selle kahe teadmise taustal, esiteks, et see kõrghariduse omandanute osakaal kogu aeg suureneb ja tahame teda veel suurendada, ja teiseks õppekoormus – kas siis on ebaõige järeldus, et kõrghariduse kvaliteet on langenud? Ma arvan, et ei saa see kuidagi ebaõige olla. Ja muidugi on jälle see erialati üsna erinev.
Lõpetuseks tulen selle stammteema, välistudengite teema juurde. EKRE vaates on ülikoolide ja teaduse ingliskeelestumine täiesti vastuvõtmatu. Välistudengid ei pea õppima ilmtingimata inglise keeles ja pealegi ühe inglise keeles õppiva välistudengi ettevalmistamine Eesti tööjõuturule maksab praeguse seisuga ligikaudu kaks korda rohkem kui eesti tudengi ettevalmistamine.
Tartu Ülikooli prorektori väitel toovad välistudengid eelarvesse ainult 2 miljonit eurot ja sellest poole kolmandatest riikidest pärit tudengid, seega ainult 0,5% ülikooli eelarvest. Ja tõesti, ega sellel ingliskeelestumisel ühiskonna seisukohast vaadates ratsionaalset põhjendust ei ole. Taas tsiteerin Jaak Aaviksood: täiesti realistlik on kolmandatest riikidest pärit välisüliõpilastele sisse seada täieline õppemaks. Ehk mitte 1000 ega 2000, vaid 5000, 6000, 10 000. Kui nii teha, siis õppekvaliteet tõuseb, märksa suurem osa välistudengeist tahab eesti keeles õppida ja ülikoolid saavad ka eelarvelisa.
Lõpetuseks. Minu arvates see dilemma tasulise ja tasuta kõrghariduse vahel on üle lihtsustatud. Meie vaates on küll vajalik tõenäoliselt väikese õppetasu sisseseadmine, aga eelkõige tudengite õpimotivatsiooni suurendamiseks, mis siis omakorda parandab õppe kvaliteeti ja efektiivsust. Paralleelselt tuleks käivitada selline toetuste ja laenude süsteem, et mitte halvendada üliõpilaste toimetulekut. Selle toetuste ja laenude süsteemiga ja selle paindliku kohandamisega tuleks suunata ühiskonnale vajaliku eriala ja töökoha valikut ning ühtlasi peatada ülikoolide ingliskeelestumine.”
Allikas: Riigikogu stenogrammid
