Riigikogu on nimetatud tihti kummitempliks, aga alates kevadest üha tihemini ka palaganiks. Mõlemad iseloomustused peavad paika, selles mõttes, et näitavad parlamenti kohana, kus sisulist poliitikat ei tehta. Ent samal ajal on need epiteedid omavahel ka selges vastuolus.
Kummitempli tiitli on riigikogu pälvinud seetõttu, et parlamendi enamus kiidab süvenemata, sisulise arutelu ja muudatusteta heaks valitsuse algatatud õigusaktid, palagani nimetus tõukub aga asjaolust, et opositsioon ei soovi olla osa kummitemplist. Sest ainus võimalus seda vältida ning valitsusliit läbirääkimistele saada, st kummitempel mitte olla, on obstruktsioon.
Allar Jõks ja Jüri Raidla leiavad, et vastasseisu lahendus oleks erakondade kokkulepe, kuid möönavad, et sellele võiksid loota vaid fanaatilised unistajad. Et see hinnang on täpne, tõestab hästi Siim Kallas, kes ei leia, et midagi oleks üldse vaja lahendada ning kinnitab, et ka kompromisse sõlmida ei ole kellegagi.
Jõks ja Raidla pakuvad siiski ka teise lahenduse – nimelt riigikogu kodukorra muutmise viisil, mis jätaks obstruktsiooniks vähem võimalusi, ning selle tasakaalustamiseks vastasrinnale kaitsemehhanismi andmist, õiguse näol esitada riigikohtusse taotlus mittejõustunud seaduse põhiseaduspärasuse kontrolliks.
Ent paraku on vähe lootust, et see toimima hakkaks. Esiteks ei ole riigikogu kodukorda võimalik kergesti muuta, sest selle eeldus on seesama erakondade vaheline kokkulepe, mida soovitakse saada kokkuleppe tulemusena. See eeldus ei saa aga realiseeruda, sest Jõksi ja Raidla pakutud nn kaitsemehhanism tähendaks, et kohtutele lisatakse seadusandliku võimu elemente. Pealegi on põhiseaduspärasuse kontroll presidendi otsustada.
Seda on president rakendanud valikuliselt. Varem on president seaduste väljakuulutamata jätmise korral nurisenud parlamentaarse protsessi ebapiisava järgmise, koalitsioonilepingu kasutamise üle seaduse põhjendamisel ning piisava õigusselguse puudumise üle. 27. juunil kuulutas president aga välja usaldushääletusel vastu võetud rabedad seadused, mille pealiskaudsetes seletuskirjades viidati just koalitsioonilepingule. Reeglipärane parlamentaarne protsess nende kehtestamisel puudus üldse.
Otsevalimata president ei ole ühiskonna nägu, vaid tema ametisse kinnitamise ajal võimulolnud koalitsiooni palgejoontega. Pole põhjust arvata, et riigikohtuga läheks teisiti. Valikulisus võib pigem suureneda.
Demokraatia moonutamine
Tegelikult on Eesti parlamentarism juba pikemat aega kriisiseisundis, ent peale valimisi on see lahvatanud teravalt silmahakkavaks. Sisulised arutelud puuduvad. Lõviosa koalitsioonisaadikutest on ainult nupulevajutajad. Kümmekond neist pole täiskogus kevade jooksul kordagi midagi öelnud.
Parlament on aga esindusdemokraatia tuum. Samal ajal oleks raske vastu vaielda väitele, et ka demokraatia mõiste on laiali valgunud. Põhiseaduse üks autoritest Jüri Adams märgib, et on seetõttu mõnda aega selle sõna kasutamist vältinud.
Demokraatia mõiste laialivalguvaks muutumine ei ole Eesti nähtus, küll aga demokraatia kriisi ilming iseenesest, ning julgen arvata, et algse määratluse kõrvalesurumine ja virr-varri tekitamine on (vasak)liberaalse poliitika huvides, sest ainult nii on võimalik läbi viia otsuseid, millel puudub kodanike enamuse toetus. Mõni mõttekoda, nagu Freedom House või V-DEM püüab demokraatia mõistet samastada vasakliberaalse ideoloogiaga. Algses ja õiges tähenduses on aga demokraatia tuumaks kodanike enamuse aus ja vaba valik.
Konkreetseid poliitilisi soovitusi demokraatia ja parlamentarismi osas jagab Euroopa Nõukogu komisjon «Demokraatia õiguse kaudu» ehk nn Veneetsia komisjon. 13. juunil avaldati vaheraport seoses president Emmanuel Macroni jõustatud pensioniseadusega Prantsusmaal, kus põhiseaduse artikkel 49 lubab mõningaid seadusi erandina läbi viia parlamenti eirates, nn giljotiinivolitusi kasutades. Parlament saab sellele vastata umbusaldushääletusega valitsusele. Ehkki Prantsusmaa on erinevalt Eestist presidentaalne riik ning parlamendi eiramise tehniline pool on erinev, on see raportis esile tõstetud Euroopa standardid ka Eestile olulised.
Üldiste põhimõtetena deklareerib raport, et demokraatia alustalaks on valijate kaasamine seaduste väljatöötamisse ja kehtestamisse oma esindajate kaudu parlamendis, kus on võimalus aruteluks ja muudatusettepanekute läbivaatamiseks, ning erandkorras ka otse rahvahääletuse teel. Samal ajal on parlamendi tõhus toimimine demokraatliku ühiskonna jaoks võtmetähtsusega ja vajab seetõttu mõnikord kaitsmist. Kuid valitsus peab võimalikult suurel määral ületama poliitilisi lõhesid, et teenida kõigi valijate huve.
Parlament peab olema seaduse sisu üle otsustamisel ülim. Erandid peaksid olema ajaliselt piiratud, neid tuleb teha põhiseaduse piires ning need peavad alluma parlamendi ja kohtute kontrollile. Kui parlament delegeerib seadusandliku võimu täitevvõimule, tuleb volituste delegeerimise eesmärgid, sisu ja ulatus selgelt määratleda. Veneetsia komisjon hoiatab mentaliteedi «võitja võtab kõik» eest ning deklareerib, et giljotiinivolitused on põhimõtteliselt vastuolus demokraatiaga, kuna piiravad parlamentaarset arutelu.
Kummitemplist giljotiinifaasi
Eestis on kummitemplist giljotiinivolituste faasi jõutud järk-järgult. Riigikogu õigus- ja analüüsiosakonna andmetel (tänan konsultant Margit Muuli) oli veel riigikogu IX koosseisus (1999–2003) 30 protsenti vastuvõetud eelnõudest riigikogus algatatud, riigikogu XIII (2015–2019) koosseisus vähenes nende osakaal kahekordselt. XIV koosseisus (2019–2023) võeti aga seadusena vastu 402 eelnõud, millest koguni 362 ehk 90 protsenti oli valitsuse algatatud ning ühe puhul oli menetluse käigus ühendatud valitsuse ja riigikogu komisjoni eelnõu.
Parlamendile kui seadusandjale jäi seega 40 ehk iga kümnenda vastuvõetud eelnõu algatamise au. Neist kolm oli algatatud opositsiooni poolt ning ka vastu võetud siis, kui algataja oli opositsioonis, ja üks selline, mille algatasid nii opositsiooni kui ka koalitsiooni kuuluvad liikmed ühiselt.
Seega võib öelda, et puhtalt opositsiooni kontosse jäi alla ühe protsendi vastuvõetud eelnõudest. Loomulikult ei saa riigikogu tööd hinnata vaid selle andmestiku järgi, sest olulised on ka eelnõudele menetluse käigus tehtud muudatused, ent igatahes pole vähimatki kahtlust, et parlamentarism, mis peaks olema võimujagamis- ja koostöösüsteem, on järjest alla käinud. Kui see pole «võitja võtab kõik», siis mis see on?
On tõsi, et parlamendi keskendumine sisulisele tööle aitaks tõesti kaasa Euroopa Liidu teemade menetlemine täiskogus, mitte ainult ühes komisjonis. Aga see on siiski vaid üks detail kogu allakäigus. Tegelikult on samasugused tendentsid, st täidesaatva võimu tugevnemine seadusandliku võimu arvel ka mujal Euroopa Liidu riikides, hoolimata sellest, kuidas Euroopa Liidu teemasid menetletakse. Pole raske arvata, mispärast. Eelkõige Euroopa Liidu föderaliseerumise pärast.
Nimelt tuleb suur osa õigusaktide algatusi Euroopa Liidu institutsioonidelt, mis Eestis esitatakse valitsuse eelnõudena. Väga suur osa ka neist 362 riigikogu eelmises koosseisus vastuvõetud seadusest – kui palju nimelt, pole teada, kuna nende ükshaaval läbivaatamine on töömahukas – on seotud mingi Euroopa Liidu õigusaktiga.
Samuti tähendab föderaliseerumine seda, et Euroopa Liidu institutsioonid suhtlevad otse Eesti ametiasutustega ning Eesti seadusandjat ehk meie kodanike esindust on vähem vaja. Või, kui nii edasi läheb, ei ole üldse vaja.
Uude faasi jõudis parlamentarismi allakäik aga riigikogu käesoleva koosseisu kevadistungjärgul, mil võeti vastu 10 seaduseelnõud, millest kaheksa sidus valitsus oma usaldusega. Usaldushääletust kasutati Eestis esimest korda 2009. aastal, ning enne 2023. aasta juunit 11 korral, neist viiel korral Kaja Kallase valitsuse ajal. Nüüdseks on usaldushääletusi kasutatud kokku 19 korral, neist 13 korral viimase kahe aasta vältel Kallase valitsuste ajal. See on giljotiinifaas Eestis.
Rahvaalgatus tuleb taastada
Viimase Norstati küsitluse kohaselt toetab koalitsioonierakondi 47 ja opositsioonierakondi 53 protsenti Eesti kodanikest, parlamendis on aga vastupidi – koalitsioonierakondadel on suur ülekaal. Nagu Martin Mölder õigustatult märgib, on see olukord, mil riigi poliitiline väljund on süstemaatiliselt nihkes võrreldes sellega, mida valijaskond keskeltläbi tahaks, oluline pingeallikas.
Tegelikult on olukord veelgi teravam. Vasakliberaalne poliitika, mida esindab valitsuskoalitsioon, ja rahvuskonservatiivne lähenemine, mida esindab EKRE ja osalt ka Isamaa, on sügavalt vastandlikud. Ehkki Kaja Kallas on justkui võimuka ülbuse ikoon, muudab tema võimalik tagasiastumine pikas vaates vähe.
Eesti ei ole läänemaailmas erand. Vastasseis liberaalse ja konservatiivse poliitika vahel ei ole spetsiifiliselt postkommunistlikele riikidele, nagu Tõnis Saarts eksitavalt on väitnud. Vastasseis on lahvatanud kõikjal läänemaailmas, Ameerika Ühendriikides või Saksamaal aga on eriti tige.
Ja nagu iga nähtuse diagnoosimisel tuleb leida algpõhjus, peame ka ühiskonna polariseerumise puhul sedasama küsima. Poliitiline vastandumine läänemaailmas algas ning on järjest teravnenud peale seda, kui kultuurimarksistlikku ideoloogiat kandvad jõud hakkasid õhutama konflikti meeste ja naiste, eri rasside, enamuse ja seksuaalvähemuste jne, jne vahel, üritades lõhkuda edukaid institutsioone nagu rahvusriik ja perekond. Ning loomulikult on rahvuskonservatiivid igal pool sellele vastu seisnud.
Parlamentarism ja demokraatia tervikuna saavad toimida siis, kui nii (vasak)liberaalne kui ka konservatiivne ideoloogia on võrdselt siirad, esindades südamest tulevaid visioone heast riigist, mil puhul lähtutakse ühiskonna ootustest ja valikutest. Loomulikult tuleb siis vabade ausate valimiste korral tingimusteta aktsepteerida ka parlamendienamust ning referendumite puhul selle tulemusi.
Ent 2023. aasta kevade valimistulemused ei kajasta tegelikke hoiakuid ühiskonnas. Kampaania ajal süüdistati rahvuskonservatiive alatult asjades, milles EKRE süüdi ei olnud. Valitsuskoalitsioon ei ole küsinud valimistel mandaati maksude tõstmiseks, milleks ei ole mingit majanduslikku vajadust, perehüvitiste langetamiseks ja nn homoabielu kehtestamiseks ning on need kehtestanud parlamentaarset protsessi eirates.
Niisiis oli rahvuskonservatiividel lausa kohustus mitte ainult oma valijate, vaid kõigi Eesti kodanike ees üritada kõigiti neid samme ära hoida, ning nüüd teha kõik nende sammude tagasipööramiseks ja uueks otsustamiseks rahvahääletusel või ausalt valitud parlamendis.
Kuidas see kõik hakkab täpsemalt välja nägema, sõltub asjaoludest. Igatahes mitte nii, nagu 1934. aastal, mil pärast parlamendi vaikivasse olekusse saatmist asusid saadikud vaikselt koduteele.
Ent õiguslik lahendus on siiski olemas. Eesti demokraatia ja parlamentarism on päästetavad, kui muudame põhiseadust nii, et rahvas saab algatada referendumeid. Sest sel puhul ei ole kampaaniapettustel ning parlamendis usaldushääletustega ühiskonna enamusele mittesobivate eelnõude läbisurumisel mõtet, kuna need saab rahvahääletustega tühistada.
Vabadus oma riigi poliitika üle otsustada on üks kõige olulisemaid vabadusi. Kuid seda vabadust on end liberaalideks nimetavad poliitikud, kes väidavad end vabaduse eest seisvat, just kõige suurema hirmuga tõrjunud.
Jaak Valge, riigikogu liige, põhiseaduskomisjoni aseesimees (EKRE)