“Enneolematult soodsad võimalused odavalt informatsiooni levitada tähendab info selekteerimise vajaduse muutumist samavõrra oluliseks. Ajalooteaduse puhul tähendab teabe selekteerimine hoolikat allikakriitikat. Vastasel korral saame hulgem omavahel võistlevaid narratiive, mille puhul ühe või teise eelistamine sõltub lihtsalt meeldivusest. Nagu muinasjuttude puhul ikka.
Olen aru saanud, et seni soovib meie ühiskond neid iseenesest mõlemaid vajalikke žanre – muinasjuttu ja ajalugu – siiski eristada st uskuda, et see, millest ajalooraamatutes kirjutatakse, on mingilgi määral tõeväärtusega. Ning ka hindab seda. Apollo kaupluseketi e-kataloogi ajaloo rubriigis on erinevaid raamatuid veel üle kolme korra rohkem kui astroloogia ja maagia rubriigis.
Aga nende ajalooraamatute seas on siiski nii häid, halbu kui mõttetuid. Mõned teosed ei ole pälvinud väärilist tähelepanu, mõned, eriti tõlkeraamatute seast, on nende madalast usaldusväärsusest hoolimata ülehaibitud, sest verd ja/või seksi jätkub ning lugu jutustatakse ladusalt.
Suur osa on ka selliseid, mille ilmumisest või ilmumata jäämisest pole maailm muutunud ega muutu paremaks või halvemaks. Ei muutu üldse. See tähendab, et nad on vähe usaldusväärsed ja halvasti kokku kirjutatud. Niisuguseid ei panda lihtsalt tähelegi.
Üpris tähelepanuväärne on aga raamatu ilmumine, mille puhul tahaksin ajaloolasena öelda – nii halvasti kui see ka ei kõla – et parem, kui selline tekst üldse ilmavalgust näinud poleks. Üks selline tähelepanuväärne sündmus, mil nii öelda tahaks, ongi nüüd suvel Postimehe kirjastuse abiga aset leidnud.
See on KGB karjääriredelil polkovniku auastmeni ja Eesti NSV KGB esimehe asetäitja ametikohani jõudnud Vladimir Pooli publikatsiooni ilmumine. Pool jutustab oma ametkonna dokumente kasutades ühe loo.
KGB dokumente ei soovitaks mina üldse mitteajaloolastel uurimistööl kasutada. Isegi teemaga kursis olevate ajaloolastele on nad ülimalt keerulised, kui just KGB struktuuri või ülekuulamismeetodeid ei uurita. Näiteks Vene ajaloolased on KGB uurimisdokumentidelt DNA analüüsi abil leidnud vere jälgi.
Arvan, et Eestis võiks olla vast kümmekond ajaloolast, kes tunnevad 1920.-1950. aastate poliitilist tausta piisavalt, et ülekuulamisprotokollides või nuhkide ettekannetes olulist ebaolulisest ja usaldusväärset ebausaldusväärsest eristada. Sest ülekuulajad olid üldjuhul ning antud juhul kindlasti ebakompetentsed, aga seda enam püüdlikud, ja ülekuulatavad polnud mõistetavalt kuigi altid oma tegelikke teadmisi jagama. Ehk käis suure rumala kassi ja nõrga ning kavala hiire mäng, mille käigus pudenenud teave sisaldab kindlasti ka tegelikust elust lähtunud informatsiooni, aga rikkalikult ka desinformatsiooni.
Aga lisaks taustateadmistele on uurimistööks vajalik teada ka dokumentide päritolu ehk seda, kuidas nad tekkinud on, kelle poolt, kelle ülesandel, kelle jaoks ja millal koostatud ning missuguses seoses on nad teiste dokumentidega. Juba 19. sajandil, mil ajalugu kujunes teaduseks, sai üheks arhiivinduse aluspõhimõtteks provenientsi- ehk päritoluprintsiip, mille kohaselt üksikdokument muutub tähenduslikuks vaid koosmõjus teiste sama isiku või organisatsiooni dokumentidega.
Ning ajaloo-uurimuse nagu iga teise teadusele pretendeeriva uurimuse puhul on endastmõistetavaks eelduseks autori väidete kontrollitavus.
Antud juhul pole ühtegi tõsiseltvõetava uurimistöö eeldust täidetud. Seega pole meil ka ühtegi põhjust, miks Pooli üllitist peaks tõsiselt võtma.
Esiteks ei tea me, kas need dokumendid on üldse autentsed. Võib-olla osa on, aga osa mitte. Vähe sellest. Oletades, et nad on autentsed, on neid dokumente kasutanud ning abituid kommentaare teinud Pool ikkagi amatöör, kes 1920.-1930. aastate ajalugu ei tunne. Kuna meil puudub võimalus neidsamu dokumente kasutada, ei tea me, kus autor eksinud on.
Lisaks, oletades ikkagi, et dokumendid on autentsed, ei tea me, ega ilmselt ei saa ka kunagi teada, kas autor on neid omale meelepärases suunas moonutanud. Muidugi võiks eelnevaga seotult küsida ka seda, miks autor ei tulnud oma üllitisega välja siis, kui ta need dokumendid väidetavasti omandas, või vähemalt kümmekond aastat tagasi, siis, kui poleemika Pätsi rolli üle meie meedias kõige kirglikum oli? Vaid nüüd, kui Vladimir Putin on hakanud ajaloohuvi ilmutama.
Lisaks kõigele on selle üllitisega seotud ka eetiline aspekt. Meie suhtumine Konstantin Pätsi võib olla kriitiline, aga see kriitika lähtub ikkagi tasakaalukast analüüsist ja sellest, et kritiseeritav on üks Eesti riigijuhte, kes võis teha vigu. See aga, et KGB polkovnik targutab Pätsi füüsilist ja moraalset piinamist kajastava kahtlase teabe taustal sellest, kui tubli, tark ja patriootlik piinatav ikka oli, edastades ridade vahelt kaasajale sõnumi, et Venemaa pretensioonide korral on otstarbekas uuesti alistuda, on lihtsalt odioosne.
Jah, mulle oleks meeldinud, kui Postimehe kirjastus oleks enne raamatu ilmutamisotsust konsulteerinud mõne teemat tundva ajaloolasega. Kui see nüüd juba ilmunud on, kutsuksin üles seda raamatut mitte ostma ega seda ka sisuliselt mitte arvustama ega ühelgi moel reklaamima.
Lugege parem Urmas Vadi raamatut “Ballettmeister”, kus on samuti juttu Pätsist neilsamadel aastatel. Vadi ja Pooli tekstide tõeväärtus on samal tasemel, aga “Balletmeister” on väga hea kirjandus. Pooli raamatul ei ole kirjanduslikku ega tõeväärtust. Vang nr 12 kõlbaks parimal juhul astroloogia ja maagia rubriiki.
Jaak Valge, ajaloolane
Alus: Vladimir Pool. Konstantin Päts. Vang nr 12. AS Postimees Grupp, 2020