Venemaa agressioon on vallandanud põgenike laine ulatuses, mida meie maailmaosa pole üle 70 aasta kogenud. ÜRO Pagulasameti andmetel on Euroopas 7,5 miljonit Ukraina põgenikku, kellest on ajutist kaitset taotlenud 4,2 miljonit. Eesti piiri oli Politsei- ja Piirivalveameti andmetel septembri lõpu seisuga ületanud 105 000 põgenikku.
Paraku on alates 25. maist nende hulgas ainult need isikud, kes tulid Eestisse üle idapiiri. Mujalt Eestisse sisenenute kohta sellest ajast alates andmed puuduvad. Ajutist kaitset on Eestis septembri lõpu seisuga soovinud 36 000 Ukraina sõjapõgenikku.
Neid Ukraina põgenikke, kes on deklareerinud, et soovivad jääda Eestisse, on aga septembri lõpu seisuga üle 58 000. Nende osakaalu poolest püsielanikkonda (4,4%) näib Eesti olevat esimene riik maailmas, igatahes jõukamatest Euroopa riikidest märksa eespool. Aga ka nende 58 000 hulgas pole alates 25. maist neid isikuid, kes tulid Eestisse Euroopast. Nende käest pole saadud seda küsida, kuna kontrollitakse ainult Venemaalt tulijaid.
Me ei tea ka seda, kas need, kes deklareerisid idapiiril Eestisse tulles, et nad soovivad sõita Eestist edasi, seda ka tegelikult tegid. Seega ei tea, kuipalju on üldse Eestis Ukrainast lahkunuid ja kes nad on. Rääkimata sellest, et teaksime, mida nad Eesti riigilt soovivad ja mida kavatsevad edasi teha.
See, et me põgenikest nii vähe teame, näitab valitsuse vastutustundetust. Küll aga teame, et Venemaalt Ukraina passiga Eestisse tulijate osakaal on järsult kasvanud ning erinevalt varasemast, peamiselt üle lõunapiiri tulnutest, on Venemaalt tulijate seas hoopis rohkem mehi: näiteks oli PPA andmetel 18. juulist kuni 28. augustini üle idapiiri tulnud põgenike hulgas alaealisi 17%, naisi 39% ja mehi 44%. Viimastest oli vaid 10% vanuses 60 ja rohkem. Seega olid täisealistest põgenikest ca pooled mehed vanuses 18-60. Siseministri antud vastustest hiljutisel kohtumisel EKRE fraktsiooniga selgus, et ka viimastel nädalatel on sarnane vanus- ja soojaotus säilinud.
Läbi Euroopa Eestisse tulnute seas ei tohiks aga mobilisatsioonikohuslasi olla, sest Ukraina neil riigist lahkuda ei luba.
Tegelikult loomulikult on, ning mitte vähe, aga kuipalju, Eesti riik taas ei tea. Ka ajutise kaitse andmisel ei arvestata seda, kas isik on Ukrainas mobilisatsioonikohuslane. Samuti ei püüa Eesti ühelt või teiselt poolt tulnud mobilisatsioonikohuslasi Ukrainasse suunata.
Põgenike hoiakutest ja kavatsustest annab ülevaate aga septembrikuus läbi viidud Norstati küsitlus ajutise kaitse saanud põgenike seas. Selle juhuvalimiga 274 täisealise isiku küsitluse täpsust ei tasu ülehinnata, ent esialgse üldpildi põgenike hoiakutest ja kavatsustest see annab. Kui valitsus pole just teinud küsitlust, mille tulemusi varjab, siis on kõnealune Norstati küsitlus esimene. Küsitlusest selgub, et 9/10 põgenikest usub Ukraina võitu ning samuti teine meeldiv tõsiasi, et hinnatakse kõrgelt Eesti hoolitsust põgenike vajaduste eest.
Küsimusele emakeele kohta vastas pisut üle 4/5, et see on ukraina keel, pisut alla viiendiku, et vene keel. Seejuures võiks arvata, et kahevaheloleku puhul eelistati vastusena pigem ukraina keelt. Ent mööngem ka, et keelevahetus võib nende inimeste puhul olla kiire ning ka vene emakeelega inimene võib olla ukraina rahvusest.
Kuid nende väheste andmete seas, mis registreeritakse ajutise kaitse andmisel, on ka põgenike rahvus. Isiku rahvus on kirjas ka Ukraina passis. Paraku on PPA ametnikud teatanud, et rahvuse andmeid pole senini üldistatud, ehkki kokkuarvestamine peaks olema ju ülilihtne, rääkimata sellest, et väga vajalik. Venekeelsete meeste osakaalu kasv viimasel ajal Eestisse tulijate seas paistab nii ehk nii silma.
Norstati küsitluse andmetel oli ukrainakeelsete seas läbi Euroopa tulnuid peaaegu 3/4, venekeelsetest praeguseks Eestisse jõudnud põgenikest olid seevastu peaaegu pooled tulnud üle idapiiri. See on ka loogiline, sest tullakse Venemaa okupatsiooni alla jäänud Ukraina idapiirkondadest, kus elabki rohkem venelasi ja venekeelseid ukrainlasi, kel on tihti kaks passi. Ka ukraina- ja venekeelsete põgenike sooline jaotus erineb üsna tugevalt: kui naiste seas on venekeelseid 17%, siis meeste seas 27%.
Oodatult selgus Norstati küsitlusest ukraina- ja venekeelsete põgenike hoiakuerinevus ka poliitilistes küsimustes. Ukrainakeelsetest peab 12% õigeks mobilisatsioonikohustuslike Ukraina meeste Eestisse põgenemist, venekeelsetest arvab nii aga 21%.
Ootamatu, aga emakeeleti erinev oli Eestisse püsivalt elama jääda soovijate suur osakaal. Pooled ukraina emakeelega põgenikud soovisid kindlasti (16%) või pigem (34%) Eestisse jääda, vene emakeelega põgenikest soovis seda aga veel rohkemgi – üle 60% (vastavalt 25% ja 36%). Erinevus võib tuleneda nii erinevast patriotismitundest kui ka asjaolust, et venekeelsed põgenikud on rohkem pärit laastatud piirkondadest, mis pealegi veel osalt Venemaa poolt okupeeritud.
Kaugemad plaanid sõltuvad muidugi sõja tulemustest – kui Venemaa agressioon löödakse tagasi, naaaseks Ukrainasse kindlasti 44% ja pigem 36% ukrainakeelsetest ning 38% ja 25% venekeelsetest põgenikest, kuid juhul, kui Ukraina peaks loovutama suuri alasid, teeks seda vastavalt 20% ja 25% ukrainakeelsetest ning 6% ja 20% venekeelsetest põgenikest. Küsiti ka Eesti riigi toetuse mõju kohta Ukrainasse naasmise otsustamisel. Sellel, kas peale sõja lõppu kataks Eesti riik Ukraina põgenikele nende elamiskulud Ukrainas kolme või kuue kuu jooksul, olulisi erinevusi polnud: mõlemal juhul läheks kindlasti Ukrainasse tagasi 41% ukrainakeelsetest põgenikest, venekeelsetest aga vaid 26%.
Niisiis on vene emakeelega põgenike osakaal septembri seisuga Eestisse jõudnud põgenike seas vähemalt 20%, ent väga tõenäoliselt märksa suurem. Senise olukorra jätkudes, mil Ukraina põgenike sisseränne toimub suuremalt jaolt Eesti idapiiri kaudu, suureneb just venekeelsete põgenike ja meeste osakaal. Seejuures on Venemaal, kustkohalt peamine põgenikevoog lähtub, ÜRO andmetel 2,8 miljonit Ukraina põgenikku. Nii jätkates suurendame ukraina rahvusgruppi Eestis, kuid vägagi jõudsalt ka vene emakeelega inimeste ja venelaste osakaalu. Mida kauem idapiiri lahti hoiame, seda jõudsamalt.
Põgenike naasmise toetamiseks läheb aga peale sõda vaja hoopis olulisemat materiaalset abi, kui esialgu arvata võis. Seda on vaja aga kindlasti teha, sest Ukraina vajab oma inimesi, eriti oma lapsi, mida ka Ukraina saadik kohtumisel Riigikogu kultuurikomisjoniga deklareeris. Ukraina demograafiline katastroof oleks Putini võit, hoolimata sõja tulemustest. Eestile tähendab põgenike siiajäämine ning nende lõimimise üritamine oludes, mil meie välispäritolu rahvastiku osakaal on niigi erakordselt kõrge, ülikeerulist ja ülimalt kallist ülesannet. Loomulikult ei naase kõik, aga võimalikult suur naasjate osakaal on nii Eesti kui Ukraina huvides.
Valitsuse seni kõige ebaadekvaatsemale Ukraina-otsusele võiks pretendeerida aga põgenike laste suunamine eestikeelsetesse koolidesse, kus nad eesti keelt oskamata ei saa targemaks, küll aga teevad meie pedagoogide niigi keerulise töö ülimalt keeruliseks. Üha rohkem õpetajaid arvab, et Ukraina sõjapõgenike lapsed peaksid õppima ukraina keeles ning Ukraina õppekavade alusel eraldi klassiruumides, kus neid toetaksid Ukraina ja Eesti pedagoogid. Nii saaksid nad veebi teel oma haridussüsteemis jätkata ja hiljem oleks neil hõlbus Ukrainasse naasta. Täpselt sellise ettepaneku EKRE ka kevadel tegi, ent toonane haridus- ja teadusminister jäi jäigalt oma plaani juurde ning ka praegune minister pole nõustunud seda ümber tegema. Seda, et plaan pole realiseerunud, tõendab ka asjaolu, et pooled või enamgi Eestisse jõudnud Ukraina õpilastest pole Eesti koolidesse jõudnud.
Aga muidugi tuleks kogu praeguse valitsuse vastutustundetut poliitikat radikaalselt muuta. Idapiir tuleks sulgeda või vähemalt sisselaskmise filtrit järsult tihendada ning uuesti alustada ka mujalt Eestisse tulijate kontrollimist. Ajutisest kaitsest tuleb keelduda meestele, kes ei suuda tõestada, et nad pole mobilisatsioonikohuslased. Need mehed tuleks Ukrainaga läbi rääkides suunata nende kodumaale tagasi, sest vastasel korral kahjustame Ukraina kaitsevõimet. Eestisse jõudnud Ukraina naistele, lastele ja vanuritele tuleks Eestisse jäämise asemel või kõrval hakata pakkuma Eesti riigi poolt rahastatud elupaika Ukraina rahulikes osades. Nii hoiame Eestit ja toetame Ukrainat.
Jaak Valge, riigikogu liige (EKRE)