Julgen arvata, et viimaste aastate poliitiline vaenutsemine on Eestis üks kõigi aegade teravamaid, võrreldav 1934. aasta veebruari-märtsi valimiskampaaniaga, mille katkestas teatavasti Pätsi-Laidoneri-Rei riigipööre. Hilisem Eesti iseseisvust alavääristav Nõukogude okupatsiooni aegne ajaloopropaganda sai sellest kütet, kinnitamaks, et Eesti ühiskond ei suutnud endaga ise hakkama saada.
On väheusutav, et seekord midagi riigipöördetaolist juhtuks, vähemalt sellises vormis. Aga omavahelised poliitilised etteheited on küll sarnaselt tolle ajaga viimase vindini üles krutitud. Kõik kaardid on juba praegu lauale löödud – 2022. aastal pole enam karmimat süüdistust kui Kremli- või venemeelsus. Tuletagem meelde, et vaid paar aastat tagasi süüdistati rahvuskonservatiive russofoobias ja natsimeelsuses, mis on ju Kremli- ja venemeelsuse vastandid. Vaevalt et kuigi paljud neid etteheiteid usuvad, aga igatahes ei tule sedavõrd äge poliitiline polarisatsioon ja võistlev sõimusõnade tarvitamine ühiskonnale kuidagi kasuks.
Ent päris arusaamatu on, kui ühiskonnas lõõtsuvad tüli kõrgete tiitlitega kolumnistid, kelle ülem missioon, kui nad Eestist ikka hoolivad, peaks olema demokraatliku poliitilise protsessi võimalikult ausa ja tasakaalustatud kulgemise tagamine.
Rainer Kattel laseb end nimetada Londoni Ülikooli kolledži ja TTÜ professoriks, teatab, et ühiskonnad ei soovi rindejooni, aga on oma kolumnites võtnud ise mitte akadeemilise, vaid rahvuskonservatiividevastase rindemehe hoiaku. Ta nimetab rahvuskonservatiivide väiteid valelikeks, ent hoiatab EKREga vaidlemise eest. Juba see iseenesest jätab ta süüdistuse õõnsaks, sest miks jätta valed ümber lükkamata, kui need ikka valed on.
Mittevaidlemisega teebki Kattel ise algust, sest argumenteeritult vaielda on võimalik ikka siis, kui väidetele eelneb või järgneb põhjendus. Argumentidega Kattel aga Postimehe lugejat ei vaeva. Üritagem siis vaadelda lihtsalt tema olulisemaid väiteid.
Käesoleva aasta juunis teatas Kattel, et populistid soovivad demokraatlikke alustalasid piirata, Eesti poliitilisi protsesse „võib tõlgendada parempopulismi lõpu algusena“, ning sedasama võib näha paljudes riikides: Itaalias, Saksamaal, kus AfD on „kaotanud järjepanu mitmetel kohalikel valimistel“, USAs, Brasiilias ja Suurbritannias, kus „Brexit näib üha enam suurejoonelise läbikukkumisena“.
Ent Eestis on rahvuskonservatiivide populaarsus Katteli ennustatud lõpu algusest saadik tõusnud peaaegu 1,4 korda ja edeneb jõudsalt Eesti kõige populaarsemaks erakonnaks saamise poole. EKRE ei soovi piirata „demokraatlikke alustalasid“, vaid vastupidi, rahvuskonservatiivid soovivad ainsa erakonnana rahvaalgatuslike referendumite sisseseadmist nii kohalikul kui ka riigiülesel tasandil.
Hiljutistel valimistel Itaalias ja Rootsis saavutasid pretsedenditut edu just need erakonnad, keda Kattel nimetab populistlikeks, parempopulistlikeks või -äärmuslikeks ja kellele ta hukku kuulutas. Itaalias sai rahvuskonservatiiv Giorgia Meloni ka peaministriks. Ka Saksamaa AfD populaarsus on alates juunist jõudsalt kasvanud. Milles seisneb Brexiti suurejooneline läbikukkumine, jätab Kattel saladuseks. USAs ja Brasiilias toimuvad aga keerulised ettearvamatud protsessid. Igatahes kokkuvõttes on Katteli tõsikindlalt esitatud väited osutunud ebaõigeks.
Kindlasti ei pea paika ka tema kinnitus, nagu kopeeriksid Eesti rahvuskonservatiivid mujal edukaks osutunud võtteid või poliitikat. Näiteks Ungari Fideszil, aga eriti Saksamaa AfD-l on hoopis teistsugused välispoliitilised seisukohad kui Eesti rahvuskonservatiividel. Ühisjooned tulevad samasugusest vastuseisust agressiivselt peale surutavale globalistlikule multikultuursele ideoloogiale. Nii nagu ikka selliste olukordade puhul, kus mõned seisukohad on sarnased, teised aga, mõjutatuna geograafiast, ajaloost ja kultuurist, on erinevad. Ka purjekad leiutati mitmes kohas, kus tekkis vajadus merereiside järele, ent erineva ehituse ja materjalikasutusega. Kõigi erinevate ühiskondade ühte patta panek on omane globalismile ning tähendab, et multikultuurset loosungit erinevuste rikastavast mõjust ise tegelikult ei usuta.
Rahvuskonservatiivide populaarsus on tõepoolest kasvanud ka vähekindlustatud elanikkonna hulgas, ehkki paika ei pea Katteli väide, nagu tõestaksid valimistulemused, et EKRE on tugev kõige vaesemates piirkondades. Me oleme tugevad piirkondades, kus eestlus on tugev. Rahvuskonservatiividena käsitleme ühiskonda tervikuna ning teravneva majanduskriisi oludes, kus Eesti sotsiaaldemokraadid on loobunud oma ajaloolise elektoraadi esindamisest, keskendudes selle asemel multikultuurse ideoloogia juurutamisele, tuleb EKRE-l ka vähekindlustatute eest hoolt kanda. Kõigi oma inimeste eest seistes, seejuures ka Katteli-suguste poliitiliste seisukohtadega inimesi arvestades. Erinevalt Kattelist endast, kelle üleskutset EKREga mitte vaielda võib tõlgendada üleskutsena rahvuskonservatiivid poliitikast välja lülitada ja ignoreerida ka neid Eesti kodanikke, kes rahvuskonservatiive toetavad. Peale kõige muu on see hoiak ju ka demokraatiavastane – seesama, mida Kattel ise Eesti rahvuskonservatiividele süüks paneb.
Kui aga Kattel tahab meie inimesi ja poliitikuid headeks ja halbadeks lahterdavat poliitpropagandat jätkata, siis ei peaks ta end nimetama professoriks, missugune tiitel jätab neutraalse eksperdi mulje, vaid lihtsalt ja ausalt EKRE-vastaseks ideoloogiatöötajaks.
Jaak Valge, riigikogu liige (EKRE)