Rahvuskonservatiivist kolumnist, teoloog ja näitleja Malle Pärn kirjutab ühiskonda lõhestanud ebaõnnestunud „inimese“-kampaaniast.
„Olen alati igasugustest kampaaniatest eemale hoidunud. Enamus plakateid, mis tänavatele välja riputatakse, ajavad naerma, ent paljud tekitavad hoopis piinlikkust. Kuidas küll leidub nii palju inimesi, kes eesti keelt ei oska, aga teenivad (kindlasti üsna kopsakat) elatist reklaamide tootmisega?
Hea küsimus: miks liberaalid ei leia oma soovide väljendajateks arukaid ja andekaid inimesi?
Plakati tekst peab olema lühike, kokkuvõtlik, täpne, võimalikult väljendusrikas, aga alati aus ja õiges kirjakeeles. Iga kahemõttelisus võimendub vastavalt plakati suurusele ja esinemissagedusele. Iga vale või primitiivne ideoloogiline propaganda suurel plakatil ärritab terve õiglustundega inimesi. Hea, kui naerma ajab, kurb, kui juba vihale ajab.
“Kumm on seks”, on meile kunagi kuulutanud Seksuaaltervise Liit. Mina olen seksiks alati pidanud midagi muud. Mitte mingit ainet või ollust või toodet, vaid armastuse juurde kuuluvat toimingut, inglastel on selle kohta isegi kena väljend “make love”. Kumm on elutu ollus, hingetu materjal, see ei saa kohe kuidagi seks olla.
Seks vajab ikka tundeid, mitte lihtsalt defineerimist. Seks peaks olema ülim armastuse akt, püha rituaal, mis loob kahe inimese armastusest uue inimese, aga need, kes ütlevad end hoolivat meie seksuaaltervisest, võrdsustavad selle kummivoolikuga?
Naeruväärne väide järelikult. Kas tõesti loodetakse naeruväärsustega inimesi kasvatada? Või usuvadki need seksuaaltervise spetsialistid, et kumm on seks?
Sotsiaalministeerium näitab meile taas tänavatel oma eelistusi, sünnitusosakonnad ja apteegid pannakse kinni, aga, andke andeks, väga lameda propaganda jaoks on neil raha jalaga segada.
Kas tõesti on sotsiaalministeeriumis nii naiivsed inimesed, kes usuvad, et üks karjuvalt primitiivne reklaamikampaania teebki kohe inimesed lahkemaks ja sõbralikumaks? Või ei huvitagi neid, mismoodi see mõjub nendele, kellele ta suunatud on? Nemad on saanud oma linnukese kirja ja on endaga rahul?
21. sajandi progressiivi põhitunnuseks on teatavasti enesekeskne ülbus. “See, mida sina tunned, mind ei morjenda.”
Tanel Kiik kinnitab kõikumatus usus, et Helmed on tema sõnumist valesti aru saanud. See kampaania on tema meelest väga hea ja “kindlasti ei lõhesta ühiskonda”.
Miks siis sotsiaalmeedias sõda lahti on ja 86 protsenti teleuudiste kaudu küsitletutest ütleb, et nad on sellest kampaaniast häiritud? 86 protsenti inimestest sai Kiige “sõnumist valesti aru”? Kus selle häbi ots?
Miks te tulete tänavale nii kehva kampaaniaga, et sellest massiliselt “valesti aru” saadakse? Lausa vastupidiselt? Ja miks te süüdistate neid, kes “valesti aru” said, aga teie ise, kes te käki kokku keerasite, olete enda meelest ikka õiged ja head?
“Ma olen nõus selgitama,” ütleb enesega äärmiselt rahul olev minister. Seisku siis tänaval kõigi nende plakatite kõrval ja selgitagu! Kõikidele, kes sõnumit “valesti mõistavad”.
Plakat peaks ISE sõnumit edastama, selgelt, kedagi segadusse ajamata. Elementaarne. Kui ta seda ei tee, kui ta inimesi lahkemaks tegemise asemel pahandab, siis tuleb ta tänavalt ära koristada. Tahaks öelda, nagu Greta: ja tehke seda otsekohe, mitte nädala või kahe nädala pärast!
Reaalsustaju häirega inimene, kelle pilt tegelikkusest on tugevasti moonutatud, ei tohiks olla minister. Normaalne inimene arvestab kriitikaga – kui rahvas ei plaksuta, vaid vilistab, siis ju etendus ei ole hea? Ei lähe ju näitlejad ja lavastaja siis eesriide ette rääkima, et “te saite valesti aru, meie eesmärk oli teile pakkuda väga head etendust, plaksutage ometi! Tahate, mängime veel korra, ja püüdke seda vaadata nii, nagu meie tahame, et te näeksite!”
See ei ole enam aus kampaania, see on ideoloogiline manipulatsioon.
Tegijad ise ütlevad nii:
“Kõik on erinevad, kuid sama palju inimesed” kutsubki üles lahkusele ja mõistmisele teiste inimeste suhtes, kes võivad meist erineda. Kampaaniaga soovitakse tõsta teadlikkust võrdsest kohtlemisest ja näidata vähemustesse kuuluvate inimeste panust meie ühiskonda.”
86 protsenti inimestest on kampaaniast häiritud – kas see ongi see “teadlikkuse tõstmine ja lahkus ja mõistmine”? Tunnistage ometi, et see kampaania on kolinal läbi kukkunud!
Kiik ütleb, et ta ei ole kohanud ühtki argumenti selle kampaania pankroti kohta, ainult emotsioonid ja sildid. Kus ta küll liigub?
Heakene küll, kui ta ei loe Objektiivi ja Uusi Uudiseid, millest on tõesti kahju, – aga Lauri Vahtre üsna põhjalik artikkel ilmus ometi ju ametlikus meedias?
Kas Kiik ei oska emotsioonide, siltide ja argumentide vahel vahet teha? Kas igasugune tema tegevuse kriitika on lihtsalt emotsioonid ja sildistamine?
Just nimelt selline suhtumine ongi ilmselge sildistamine. Kleebime argumentidele peale sildid: “emotsioon”, “silt”, “halvustus”, “eelarvamus”, “populism”. Ja polegi argumente. Selline on liberaalne mõtteviis. Küllap leitakse sellelegi artiklile mingi liberaalne sildike.
Kas need 86 protsenti meie inimestest ei olegi “sama palju inimesed” kui Keio Soomelt, kes plakatil ülbelt kuulutab, et see pole kellegi asi, milline tema on, olgu nad kõik vait ja tunnustagu teda sellisena, nagu ta on. Miskipärast ta ISE meile mitte samaga ei vasta.
Saage ometi aru, meil ei ole mingeid rassiste ega ksenofoobe! Mitte kedagi ei diskrimineerita meil tema eriomaduste pärast! Välja arvatud konservatiivid, muidugi. Aga neid ju võrdõiguslased iial ei kaitse.
Inimesi austatakse või ei austata nende TEGUDE alusel, nende meelsuse, mitte nende nahavärvi ega seksuaalse orientatsiooni alusel! On seda nii raske mõista? Inimene ei ole plakat!
Kas tõesti pole piinlik Brüsseli rumalate nõudmiste pärast ennast avalikult narriks teha? Nii sotsiaalministeeriumil, plakatite tegijatel, kui ka neil inimestel, kes lasid oma pildid nii eksitava ja imeliku tekstiga plakatile panna? Kas nad on tõesti selle valeliku sõnumiga nõus? Neile jääb ju märk külge?
Pühakiri ütleb, et kui Jumal ei õnnista koda, siis näevad selle ehitajad ilmaaegu vaeva…“