President Kaljulaidi aastalõpuintervjuu sai juba professor Ülo Vooglaiult kritiseeriva vastuse, kuid kriitikanoolte tupp on jätkuvalt täis.
Riigipea muljetusi lugedes vaheldub hirm nördimusega ja vihaga – millist maailma president küll väikesele eesti rahvale on kavandanud?! Tema kõnest kostus kõike, mis maailma rahvaid rändepakti juures hirmutab!
“Need, kes tegelevad meie rahvusvahelise suhtluse korraldamisega (sealhulgas mina ise) unustasid ära, et kõik need teemad, kus on sees sõnad “ränne”, “migratsioon” või “pagulane”, on praegu väga emotsionaalsed,” ütleb president.
Proua riigipea, ei teie ega keegi aastaid võimul olnud poliitieliidist pole kunagi hoolinud rahva arvamusest ega emotsioonidest. Juba 2015. aasta suvel, kui rändekriis algas, ei arutatud ühiskonnas kordagi läbi seda, mida pagulased võivad endaga kaasa tuua! Rahvale loeti lihtsalt sõnad peale, et nad on kõik õnnetud ja head, inimeste arvamust ei küsitud ja kahtlusi ära ei kuulatud. Vastupidi, igaüks, kes julges küsimusi esitada ja milleski kahelda, tembeldati ksenofoobiks, rassistiks ja natsiks. Kui emotsioonid on üleval, siis ainult võimulolijate süül!
“Pealtnäha oli kõik justkui korras – kevadel oli seda teemat riigikogus käsitletud, ka valitsus oli seda käsitlenud –, kuid tegelikult ikkagi ei olnud. Kui arutelu juba avanes, siis avanes see üsna emotsionaalsel moel. Enam ei olnud aega selgitada, mida see kõik tähendab,” jätkab Kaljulaid.
Ei, proua president, kevadel ei räägitud sellest avalikult ega püütud ka ühiskonnas rändepakti teadvustada – see vaikiti maha ja püüti vargsi ära klattida. Avalikkuse ette tuli kogu lugu pärast EKRE järelepärimisi Riigikogus ja siis hakkas võimupoolne vassimine pihta, mis ulatus kuni rändepakti tõlke vusserdamiseni. Asi lihtsalt tuli võimulolijate hirmuks avalikuks ja lõi pettumusemotsioonid lakke, sest asi taheti rahva teadmata ära korraldada!
“Tegelikult mingis mõttes pelgame me kõik seda, kas 21. sajand tähendab ka meie jaoks palju siia tulevaid inimesi teistest kultuuridest ja kuidas me sellise olukorraga hakkama saame. Keegi – ka mina, Sven Mikser, need valitsuse ja parlamendi liikmed, kes toetavad ränderaamistikku – ei erine [ülejäänud rahvast],” väidab Kaljulaid.
Ei, proua globalismiemissar, te olete kogu aeg ainult avatusest rääkinud, te olete oodanud ja kutsunud siia võõraid, jaotanud neile lahkelt eestlase staatust ja hurjutanud neid, kes ei soovi massiliselt võõraid siia. Teie, Jüri Ratas, Sven Mikser ja terve rida teisi juhtpoliitikuid erinete rahvast nagu öö ja päev, sest eesti rahvas on mures oma keele, kultuuri ja rahvusriigi pärast, mida te käest pillutate! Arvate, et me ei näe ega kuule, kuidas Tallinn üha venekeelsemaks ja mustanahalisemaks muutub?
Edasi president ütlebki: “Meie asi on tagada see, et kui siia tuleb inimesi mujalt – ja neid ju tuleb, sest me ju tahame, et meile oleks Euroopa tööturg lahti, järelikult on ka meie tööturg kõikidele Euroopast tulijatele lahti –, siis nad omandaksid meie keele ja kultuuri.”
Meie näeme, kuidas 50 aastaga ei ole suur osa meile ida poolt tulnutest midagi omandanud ega hakka ka läänest tulijad seda tegema – tööturg paiskab Eesti nii võõraid täis, et neile pole meie keelt ja kultuuri vajagi. Milleks on seda vaja tuhandetele ukrainlastele, kui nad tuuakse siinsesse venekeelsesse töökeskkonda, kus nad saavad ka raske eesti keeleta hakkama?
Edasi läheb aina hullemaks: “Väidan, et me tegelikult ei lõhestunud, sest meie hulgas ei ole neid, kellele migratsioon ei teeks muret ja meie hulgas ei ole neid, kes ei näeks, et me peame hästi kiiresti oma lasteaedu ja koolisüsteemi niimoodi kohandama, et nii need, kes juba siin on, kui ka need, kes siia tulevad, saaksid osaleda meie keeleruumis.”
Kuidas saab üks riigipea olla nii naiivne? Või siis brüssellikult ülbe? Me oleme täielikult lõhestunud, sest meie ei taha siiatulijaid ega meie koolisüsteemi kohandamist neile! Teie tahate seda, proua president, mitte meie!
Veel üks rumalus riigipealt: “Kogu selles diskussioonis on natuke kahe silma vahele jäänud see, et Eesti ei ole tegelikult ju rände sihtriik. Paljud on. Ka need paljud, kes rändedokumendist eemale jäid, näiteks Austria või Ungari. Neil on lihtsam jätta ka teistele hea tunne, kui nad ütlevad, et me pelgame midagi – sest nad on näinud suurt põgenike voogu. Meie ei ole.”
Jah, praegu me veel pole, sest “tänu” meie valitsejatele pole me veel jõukas riik. Aga varsti see enam ei loe – ametlikud arvud räägivad 250 miljonist tulijast, ja siis paigutatakse need juba ka meile, sest Saksamaa ja Rootsi põlevad selle tulva all läbi ja Brüssel käseb ka Eestil uksed valla teha – ja teie ning Ratase käsul need ka avatakse, proua president!
Kes kogu selle jutu peale ikka veel presidenti usub ja usaldab, siis neile lõpetuseks multikultuurne maiuspala. “Kõigil inimestel on õigus oma võimalusele selles maailmas ning ühiskondadena peame me kõik inimesed piltlikult öeldes sülle võtma ja respekteerima ka nende erinevat mõtlemist, erinevaid tundeid, erinevaid sättumusi, erinevat päritolu ja kultuuritausta. Selles mõttes oleme me [paavstiga] väga sarnased.”
President Kersti Kaljulaid kutsub seega rändepakti taustal võtma sülle kogu maailma ja respekteerima nende erinevusi! AGA MIS SAAB SIIS EESTIMAAST JA EESTLASTEST?
Allikas: ERR, 22. detsember