Margit Sutropi seisukohad on leidnud laialdast kriitikat ja seekord vaatleb tema seisukohti filosoofiadoktor Jüri Eintalu. Käsitletav artikkel “Margit Sutrop: pandeemiaolukord eeldab teistsugust eetikat”ilmus ERR-is 15. novembril.
“Juhul kui haiglasse jõuaksid vaid vaktsineeritud COVID-19 haiged, saaksid haiglad nendega hakkama ja plaaniline ravi saaks jätkuda.”
— Siin Sutrop vaikides möönab, et vaktsiin pole nakatumise ja isegi haiglasse sattumise vastu täiesti tõhus.
“Lahenduseks saab olla vaid kogu elanikkonna kiire vaktsineerimine, aga vastuseisu on raske murda.”
— Sellele dogmaatilisele väitele tahaks kuulda põhjendust. Miks on ainult ÜKS võimalik lahendus? Miks lisaks vaktsiinidele ka mitte ravimid? Miks Sutrop ignoreerib oma kriitikuid, kes on sellel teemal juba piisava selgusega kirjutanud?
1. Katastroofiolukord nõuab teistsugust lähenemist
“Kui tervishoiuressursse ei jagu kõigile abivajajatele, kuidas neid siis õiglaselt jaotada?”
“Mind teeb aga murelikuks, et mitmeid meedias väljendatud ettepanekuid on kritiseeritud kui ebaeetilisi, saamata aru, et katastroofiolukord nõuabki teistsugust eetilist lähenemist.”
— Viited puuduvad. Kriitikutele on katastroofiolukorra erilisuse mittemõistmine meelevaldselt omistatud. Need kriitikud, keda mina olen lugenud — kaasaarvatud mina ise —, nende puhul on selline omistamine otsene laim. Nii näiteks on kriitikud ette heitnud, et eriolukorda pole kehtestatud, samuti, et Sutrop väänab triaaži põhimõtteid. Triaaži aga rakendataksegi vaid katastroofilistes olukordades, n koroonakriisis.
“Katastroofimeditsiini eetika lubab piirata inimeste põhivabadusi eesmärgiga hoida ära suurema kahju tekkimine ühiskonna tasandil.”
— Ei ole olemas sellist asja nagu ÜKS katastroofimeditsiini eetika. Sest tegemist on mitte konkreetse teooria, vaid uurimisvaldkonnaga, milles arendatakse mitmeid erinevaid teooriaid.
Ei vasta tõele, et katastroofiolukorras võib rikkuda indiviidide KÕIKI õiguseid ühiskonna hüvangu nimel. Rahvusvahelises õiguses eristatakse võõrandamatuid, erandituid õigusi, mida ei tohi rikkuda isegi eriolukorras. Näiteks õigus elule, aga ka õigus informeeritud nõusolekule ravimite ja meditsiiniliste eksperimentide puhul.
Sutrop ei erista siin ka üldist moraalisüsteemi ja selle järeldusi konkreetsete olukordade jaoks (konkreetseid maksiime). Kui üldiseks moraalisüsteemiks, millest lähtutakse, on deontoloogiline, ōigustest lähtuv süsteem, siis see süsteem tervikuna ei luba iseendale erandeid, kuigi selle rakendused võivad olukordadest sõltuda. Kui aga lähtutakse utilitaristlikust, üldist heaolu maksimeerivast moraalisüsteemist, siis ka see ei luba iseendale erandeid. Ainult selle järeldused võivad olukordadest sõltuda.
Sutropi tekst jätab mulje, et tavaolukorras tohib olla katoliiklane, aga eriolukorras tuleb olla utilitarist. See on väga eksitav arusaam.
“Vabadus ei ole kunagi absoluutne. Inimese vabadus ulatub nii kaugele, kuni ta ei hakka ohustama teiste samasugust vabadust. Kui ühe inimese vabadus kahjustab teisi, on ühiskonnal õigus oma liikmete turvalisuse, elu ja tervise kaitseks seada piiranguid mittevaktsineeritud inimeste liikumisele. See ei ole ka vastuolus meie põhiseadusega.”
— Siin on Sutrop segi ajanud VÕIMALUSE, et vabalt ringi liikuv konkreetne isik on nakatunud ja levitab viirust, sellega, et ta ON nakatunud ja levitab viirust. Samas näib ta artikli algusest peale põhjendust esitamata eeldavat, et vaktsineeritud isiku nakatumine on võimatu. Ent see on vägagi võimalik, nagu näitab praegune statistika. Ja Sutropi artikli alguses on ta ise seda vaikimisi möönnud, kõneldes haiglasse jõudnud vaktsineeritud nakatunutest.
Me oleme juba Sutropi artikli alguses kokku puutunud demagoogiaga.
“Sarnaselt Eestile on paljud riigid kehtestanud reegli, et avalikesse kohtadesse lubatakse sisse vaid vaktsineerimistõendi või läbipõdemise tõendi alusel. Mitmed maad on rakendanud meist karmimaid piiranguid vaktsineerimata inimestele.”
— Ükski endast lugupidav filosoof ei esita sellist argumenti. Filosoofi ülesandeks on hoopis arutleda, kas need teised riigid tegid õigesti ja kas on arukas neid jäljendada.
Sutropi argumendiga paralleelne eugeenikute argument enne teist maailmasõda, kui Päts tegi riigipöörde ja seejärel Hitleri dekreedi eeskujul kehtestas dekreedi vaimuhaigete ja homoseksualistide sundkastreerimiseks:
“Sarnaselt Eestile on paljud Euroopa riigid kehtestanud reegli, et lootusetud vaimuhaiged ja homoseksualistid sundkastreeritakse. Mitmed maad on rakendanud meist karmimaid meetmeid vaimuhaigetele ja seksuaalhälvetega inimestele.”
Sutrop: “Ent vaktsineerimise kohustuse sidumine tingimuslikult avalikes kohtades liikumisega on eetiliselt õigustatud, sest kaitseb inimest ennast haigestumise eest (isegi kui ta ise seda ei mõista), samuti teiste inimeste tervist.”
— Nüüd on lisaks teiste kaitsmisele äkki juttu ka isiku enda kaitsmisest. Ent märkigem, et vaktsineerimata isiku ravijärjekorra lõppu nihutamine, mis on Sutropi tähtsaim ja enimvaieldud ettepanek, ei ole isiku “enda” tervise kaitsmine.
Seejuures Sutrop ikka veel eeldab kategooriliselt ja viiteid esitamata, et vaktsiin kaitseb nakatumise eest, kuigi ta artikli alguses seda juba ise möönis, et see kaitse pole kindel.
Artiklis mainib Sutrop ainult ühe korra vaktsiini kahjulikke kõrvalmõjusid:
“…(vaktsiini kõrvalmõjude teke on väga väikese tõenäosusega).”
— See paljuvaieldud tees on esitatud kirjandusviideteta, pealegi on oluline mitte kõrvalmõju tõenäosus üksinda, vaid selle tõenäosuse korrutis kõrvalmõju raskusega; ning seda omakorda tuleks võrrelda viiruse kaalutud ohtlikkusega.
Seetõttu on täiesti kohatu ka Sutropi võrdlus turvavööde ja vaktsiinidega:
“Nii nagu riik võib seadusega kehtestada turvavööde kinnitamise nõude, trahvides neid, kes seda ei tee, võib ta seada ka tingimuseks, et avalikes kohtades liikumisel peab inimene olema vaktsineeritud.”
— Turvavöösid on testitud juba kaua aega, need on üsna ohutud, neid peab kasutama ainult autos, aga vaktsiin jääb inimese organismi. Kui turvavöö kellelegi tervisehäireid põhjustab, võib ta autoga sõitmisest loobuda, ent inimene ei saa sama hõlpsalt loobuda vaktsiinist, mis on juba tema organismi süstitud.
“Tervisekassa värske uuringu järgi on perioodil 1.01.2020 – 4.11.2021 haiglaravi vajanud 11 598 inimest, kellest 11 319 (94,7%) on olnud vaktsineerimata.”
— Alles nüüd hakkas Sutrop lõpuks rääkima statistikast. Ent ta ei viita teadusajakirjades ilmunud uuringutele (mis tõendavad vastupidist tema eeldustele, näiteks on Pfizeri vaktsiin nakatumise ärahoidmisel osutunud lubatust märksa vähem tõhusaks, jne). Sutrop viitab ainult Eesti statistikale.
Aga aasta 2020 esimesel poolel koroonaviiruse vastu veel ei vaktsineeritudki. Seetõttu ei näita Sutropi poolt tsiteeritud arvud erinevust vaktsineeritute ja mittevaktsineeritute vahel.
Sutrop ei viita ka andmetele koroonaviiruse epideemiakolletest piirkondades, kus pea kõik on vaktsineeritud.
Samuti tekib kahtlus, kas Sutrop ikka saab aru tingimuslikest tõenäosustest.
“… tegelikult on haigekassal võimalus keelduda ravikulude hüvitamisest, kui patsient ei täida arsti ravijuhiseid.”
— Autor ei paista teadlik olevat fundamentaalsest probleemist: nimelt vaktsiin ei ole tavaline ravim, sest vaktsineeritakse (ka) neid, kes veel EI ole haiged.
Aitab nüüd küll. Ma ei raiska enam rohkem oma aega selle pika, ent nõrgal tasemel demagoogilise propagandaartikli kommenteerimisele.
Autor ei ole intellektuaalselt aus (ta ignoreerib ja moonutab oma kriitikute argumente), aga ta on antud teemal ilmselt ebapädev. Ülivajalikud viited puuduvad. Loogika on nõrk ja matemaatika lonkab.
PS Tuleks uurida, kas ka Tartu Ülikooli Eetikakeskus on Pfizerilt raha saanud ja kui on, siis kui palju?
Jüri Eintalu, PhD