Väljavõtteid täna Objektiivis avaldatud ajaloolase Jüri Kotšinevi kolumnist, kus autor vaagib, kes siis sai kolmandal katsel Tallinna meeriks.
Tallinnas on linnapea kohale asunud sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovski. Läbi aegade on sotside kreedoks olnud lihtne valem – kõikidelt ühiskonnakihtidelt kõik ära võtta ja siis omavahel ära jaotada. Ära võtta kõigilt, aga jaotada ainult omade vahel. Kes omadest on võimutipule lähemal, see saab röövitud noosist suurema osa. Seda nimetavad nad ise võrdsuse printsiibiks.
Sotsiaaldemokraadid on poliitiliselt olnud alati sellised prostituudid, et nendega koostöös on läbi aegade pettunud ja seejärel sellest loobunud nii bolševikud, nagu see oli eelmise sajandi esimesel poolel Venemaal, kui ka rahvussotsialistid, nagu see oli samal ajastul Saksamaal. Sotsiaaldemokraadid on olnud nii põhimõttelagedad, et on alati valmis maha müüma kõike ja kõiki. Tallinn sai nüüd sellise partei ühe juhtfiguuri endale linnapeaks.
Ossinovski räägib eesti keelt, kuid eestlasi põlgab, ja põlgab sügavalt. Ossinovski ei lubanud kellelegi Nikita Hruštšovi kombel näidata „Kuzkina matti”, kuid näitab ometi. Ossinovski ei hooli ei kodanikest ega mittekodanikest.
Ossinovskil on ükskõik, kas tegemist on muulastega või kohalikega, kuna ta hoolib vaid iseendast ja oma perekonnast. Just tema perekonnas ringlev raha kindlustas talle hea sisenemise kohalikku poliitilisse laotusesse, kus ta nüüd lendab dirižaabli kombel edasi ja tagasi, kogudes kõrgust oma trajektoorile.
Aeglaselt, aga kindlalt rihib ta oma erakonnas esimehe kohale. See koht on talle täitsa paras ja pole ühe korraliku eestlase asi võrrelda ja mõtelda, kas punaste pealikuks sobib rohkem virtsaste kummikutega brigadir Lauri või poriste kalossidega esimees Jevgeni…
Tallinna kodanikel läheb tema valitsemise all elu ebamugavaks. Tegemist on muulasega, kes põhimõtteliselt ei seedi eestlasi. Eestlased peaksid teoreetiliselt olema oma maa ja selle pealinna peremehed, aga Ossinovski peab rahvuslust ohtlikuks ning suisa kahjulikuks ning midagi head selliselt eestlaste põlgurilt oodata ei ole ega saagi olema.
Oma näuguva kõnemaneeriga ei peta Ossinovski kedagi. Temasuguste kohta on olemas tabav ütlus – „kivist käsi sametkindas”. Oma piruette ja parketil liuglemisi kassi kombel näugudes sooritades meenutab ta kõige enam mõnda Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni jutustuse tegelast, kes saadab muinasjutulisi sigadusi korda, ise kergelt kohalt kohale hüpeldes ja nurru lüües.
Ossinovski on hetero, kuid teisi selliseid ei salli. Ta ei salli ka LGBT rahvast. Ta ei salli ei valgeid ega mittevalgeid, kuna ei salli üldse kedagi…
Selge on see, et hullem kui Ossinovski oleks linnapea kohal olnud hull Marusja või Läänemets, aga miks peab Tallinna linnapea üldse sots olema.
Muidugi oleks Ossinovskist hullemaid linnapea kohal olijaid veel. Näiteks Gräzin, kelle põhiline ülesanne tema enda arvates siin elus on nalja teha. Kindlasti oleks Ossinovskist hullem Pere, kes lugemise ja kirjutamise selgeks õppimise käigus unustas mõtlemise õppimise ära.
Vaatamata palju hullematele variantidele ei saa usaldada linnapea kohal tegelast, kes lasi oma kunagise aktsiisipoliitikaga eestlaste raha voolata Lätti. Tema aetud alkoholipoliitika on siiani paljudel meeles kui üks katastroof.
Tegemist ei ole niisiis mingi linnapeaga, vaid nagu omal ajal öeldi: linna täitevkomitee esimehega. Seltsimees gorispolkomi (gorodskoi ispolnitelnõi komitet) esimees on Ossinovski, aga mitte linnapea.
Ossinovski on omadele võõras ja võõrastele tõbras. Ta müüb maha kõik, nii omad kui võõrad ega tee teist nägugi. Ossinovski teab, kus vähid talvituvad, mida konn talvel teeb ja millises sahtlis pähklid on. Teab, aga teistele ei ütle.
Vot selline tegelane on uus linnapea Jevgeni Ossinovski. Üks hea asi on tema näite näol siiski olemas – üksnes see, et eesti keel on ära õpitud, ei tee kellestki veel Eesti patriooti. Jevgeni Ossinovski moto on „ostan võimu ja müün kõike” ehk teisisõnu öeldes „kõik müügiks”.