Ameeriklased söövad USA tänupühal, novembri neljandal neljapäeval, mis sellel aastal langeb 25. novembrile, 46 miljonit kalkunit. Küsitlused näitavad, et 88 protsenti ameeriklastest pidutsevad tänupühal ahjus küpsetatud kalkuniga. Ameerikas elab 327 miljonit inimest, seega on USAs tänupüha kalkunisööjate arv umbes 288 miljonit inimest.
Lisaks kalkunile on peolaual traditsiooniliselt ka magus kõrvitsakook, tihti vahukoorega, ja palju muud head ja paremat. On seetõttu arusaadav, et tänupüha pühitsemine tekitab paljudele kaaluprobleemi. Uuringud on tuvastanud, et tänupüha ja jõulude ajal võtavad ameeriklased juurde keskeltläbi pool kilo.
Suurus loeb
Inimesed pole ainsad, kellel on kaaluprobleem. Kalkunid on aastate jooksul veel rohkem juurde võtnud. 1930ndatel aastatel oli tänupäeva kalkuni tavaline kaal 6 kilo, möödunud aastal oli see tõusnud 14 kilole. See, et kalkunid on paisunud tohututesse proportsioonidesse, tähendab, et sellise linnu küpsetamine (täidisega, muidugi) elektriahjus võtab aega 6 ja pool tundi.
Võiks arvata, et tänupäeva järel tulevad suured elektriarved. Võiks nii arvata, aga see oleks vale arvestus. Paljud sugulaste pered kogunevad traditsiooniliselt suguvõsa pater familias koju. See tähendab, et paljudes teistes kodudes on ahjud kasutamata ja termostaadid alla keeratud. Elektriarved hoopis kahanevad.
Lõunapoolsetes osariikides lähevad ka ööd nii jahedaks, et basseinide elektrikütted enam vett küllalt mõnusaks ei küta. Paljud, kaasarvatud mina, lülitavad basseini kütte välja. Seevastu tõusevad aga transpordikulud. Maanteed on pühade ajal täis autosid ja lennujaamad on tulvil reisijatest.
Tänupüha traditsiooni alged
Septembris 1620, kuningas James I valitsemisajal, asus kolmemastilise purjelaeva Mayfloweri pardal uude maailma teele 102. inglise mehest ja naisest koosnev rühm, kellest paljud kuulusid Inglise separatistide kirikusse. Hiljem hakati neid kutsuma palveränduriteks (pilgrims).
Detsembri lõpus lasti ankur sisse Plymouth Rocki juures, mis asub tänapäeva Massachusettsi osariigis. Palverändurid moodustasid seal, nn Uus-Inglismaal, esimese eurooplaste püsiasula. Pooled algsetest asunikest surid esimesel talvel, peamiselt näljasurma. Ellujäänud suutsid aga sõlmida rahulepingud naabruses asuvate põliselanike hõimudega ja rajada pikapeale ka suures osas isemajandava koloonia.
See mida tuntakse tänapäeval tänupühana, oli esialgu inglaste tavapärane sügisese saagikoristuse tähistamine – lõikuspidu. Talve üle elanud palveränduritel oli palju tähistada. Esiteks seda, et nad veel elasid, edukat sügist saagikoristust ja seda, et tänu kohaliku Wampanoagi hõimu abile said nad järgmiseks talveks rikkalikult toitu varuda.
Sellest peost on tegelikult teada väga vähe, sest sellest kirjutati tollal vaid kaks lühikest aruannet. Kolonist Edward Winslow kirjutas:
„Meie lõikus sai sisse. Meie kuberner saatis neli meest linnujahile, et me võiksime erilisel viisil koos rõõmustada pärast seda, kui olime kogunud oma töö viljad. Ühe päeva jooksul püüdsid nad nii palju linde, et nendest jätkus kõikidele terveks nädalaks. Lisaks puhkamisele harjutasime siis ka oma relvadega. Paljud indiaanlased tulid meid külastama, nende hulgas ka nende suurim kuningas Massasoit, umbes üheksakümne mehega. Nendega me lõbustasime ja pidutsesime kolm päeva. Nad läksid jahile ja tabasid viis hirve, mis nad tõid meie istandusse ja kinkisid meie kubernerile, kaptenile ja teistele. Kuigi alati polnud meil toitu nii külluslikult, nagu siis kui nad olid koos meiega, tänu Jumala headusele oleme nii kaugel puudusest, et soovime, et ka nemad saavad osa meie küllusest.“
Nagu hilisemad sündmused on näidanud, on indiaanlastel rohkem kui küllalt põhjust kahetseda oma heldust ja sõbralikkust nende maale asunud kontvõõraste vastu, samuti nagu tänapäeval paljudel rahvastel, kaasaarvatud eestlastel. Paljud indiaanlased ongi kuulutanud USA tänupüha leinapäevaks.
Puuduvad tõendid selle kohta, et kolonistid sõid peol kalkunit. Alles 1980. aastatel hakati arvama, et mis need linnud, mida kolonistide kütid ühe päeva jooksul püüdsid, kogu nädala pidutsemiseks muud said olla kui kalkunid. Esialgu oli tänupüha vaid piirkondlik Uus-Inglismaa püha.
Tänupühast sai rahvuspüha kui Kontinentaalne Kongress kuulutas esimese riikliku tänupüha 18. detsembril 1777 ja George Washington kuulutas aastal 1789 novembri viimase neljapäeva riiklikuks tänupühaks. Need olid siiski vaid deklaratsioonid, mitte ametlikud pühad. Tänupühast sai rahvuspüha alles siis, kui Abraham Lincoln toetas seadust, mis muutis tänupüha, aastal 1863, verise kodusõja päevil, riigipühaks. Lincoln lootis, et uus püha ühendab kibedalt lõhestatud riiki.
Kas kotkas väi kalkun?
USA seadusandjad kuulutasid aastal 1782 kaljukotka Ameerika rahvuslinnuks. Oli aga neid, kes ei pidanud seda õigeks, nende hulgas ka respekteeritud ameerika riigiisa Benjamin Franklin.
“Omalt poolt,” kuulutas ta, “ma soovin, et kotkast poleks valitud selle riigi esindajaks. Ta on halva moraaliga lind, ta ei püüa oma elatist ausalt. Võib-olla olete teda mõne surnud puu otsas istumas näinud. Olles ise liiga laisk, et kala püüda, jälgib ta kalakulli ja kui see usin lind on kala kinni püüdnud ja kannab seda oma poegade jaoks pessa, jälitab kaljukotkas teda ja võtab selle ebaõiglaselt omale.“
Franklin väitis, et kalkun oleks olnud sobivam sümbol. “Palju auväärsem lind ja tõeline Ameerika põliselanik,” tõi ta välja. Ta möönis, et kalkun on “natuke edev ja rumal”, kuid väitis, et sellegipoolest on see “julge lind”. Kongressi Franklin ei suutnud veenda. Kotkas jäi USA rahvussümboliks.
Metsikud kalkunid on toredad linnud. Illinois osariigis elades imetlesin neid sageli tänavaäärsetes metsatukkades. Aga farmides kasvatatud ülisuured valgesulelised pole mitte ainult natuke rumalad, nagu möönis Franklin. Nad on pururumalad ja närvipuntrad, kes satuvad tihti paanikasse ja vigastavad või isegi surmavad üksteist.
Kui ma noore vanemleitnandina USA armee lennukoolis lenduriks õppisin, oli lennukooli läheduses mitu suurt kalkunifarmi. Mõnele kalkuni ajuga lendurpoisile võis see nalja teha, et nendest üle lennata ja paar tuhat kalkunit paanikasse ajada. Kalkuni kasvatajale oli asi naljast kaugel, sest kalkunid võivad paanikas üksteise otsa joosta ja lämbuda. Mäletan, et pärast seda, kui mõned farmerid helikopteritele tule avasid ja oma kongressimeestelt abi palusid, märgiti meie kaartidel kõik kalkunifarmid punaseks ja anti meile kindel käsk nendest eemale hoida.
Kas on põhjust tänulik olla?
Viimase aasta sündmused ei anna ameeriklastele palju põhjust tänulikkuseks. Kindlasti palju vähem kui eelmise presidendi, Donald Trumpi ajal.
Ei saa unustada Bideni tingimusteta kapitulatsiooni Afganistanis, mis tegi Talibanist maailma kõige paremini relvastatud islamiterroristide riigi ja jättis hulga ameeriklasi ja ameerika sõjaväge teeninud afgaanlasi Talibanile piinamiseks, tapmiseks või pantvangideks.
Muidugi mitte ka Bideni piirikatastroofi, mille tagajärjel voorib üle lõunapiiri miljoneid ebaseaduslikke sisserändajaid, kellest on suur osa Wuhani viirusesse nakatanud. Keegi ei tea palju nendest on kurjategijad ja terroristid. Samuti valgub üle piiri suurel hulgal Hiinast pärit surmavat fetanüüli uimastit.
Sellele lisaks on Bideni valitsus vallandanud inflatsiooni, sisuliselt tulumaksu, mis kahjustab kõige rohkem madalama sissetulekuga inimesi. Siis veel tohutu kuritegevuse tõus. Bideni käpardlik välispoliitika on kahjustanud USA mainet ja usaldusväärtust liitlaste silmis ja teinud rõõmu vaenlastele. Ei saa ka mainimata jätta Bideni tekitatud tarneahela paralüüsi.
Jääme optimistlikuks!
Ka sellel aastal on ameeriklastel võimalik leida põhjuseid põhjust tänupäeval tänulikud olla. Eelkõige sellepärast, et nende ebakompetentne, korruptiivne president Joe Biden pole suutnud nende heaolu veel täielikult hävitada. Saame olla tänulikud lootuses, et ta lahkub ametist enne kui ta oma hävitusprogrammiga lõpusirgele jõuab.“
Jüri Toomepuu
