“Poleemika Eesti riigikaitse teemal. Hiljutises riigikaitse telesaates „Si Vis Pacem“ (18/09/2020) juhtisid riigikogu riigikaitsekomisjoni liikmed Leo Kunnas ja Alan Laneman tähelepanu olulistele lünkadele Eesti riigikaitses ja kurtsid selle üle, et praegune kaitseminister ega kaitsejõudude ülem pole huvitatud nende täitmisest.
„Räägime Asjast“ raadiosaates (20.09.2020) arutasid veelkord seda teemat siseminister Mart Helme, rahandusminister Martin Helme ja Leo Kunnas, kes on minu arvates Eesti kõige asjatundlikum riigikaitse ekspert. Nad avaldasid ka arvamust, et mõned praegused riigikaitsejuhid on „arusaamatutel põhjustel“ nende lünkade täitmise vastu.
Nad selgitasid, et valitsus on järgmise aasta riigieelarve koostamise eel olukorras, kus on küllalt raha kahe hädavajaliku sõjalise võimekuse – keskmaaõhutõrje ja rannakaitse – ülesehitamiseks. Millegipärast on aga kaitseminister Jüri Luik risti vastu. Ega keegi tea, mis motiveerib teda oluliste riigikaitse lünkade täitmisest keeldumast. See võib olla põhjusel, et ta tõesti arvab, et õhutõrjet ja rannavalvet pole Eesti kaitsmiseks vaja, aga see võib olla ka mingitel muudel „arusaamatutel põhjustel“ nagu arvasid „Räägime Asjast“ saate osalejad.
Mis motiveerib kaitseministrit?
Kaitseministri motivatsioonides oleks ehk võimalik aru saada kui kaalutleme olulisi fakte.
Fakt on see, et mingit sõjaväelist haridust ega treeningut Eesti kaitseministril ei ole, isegi ajateenistusest suutis ta kõrvale hiilida.
Fakt on see, et ta riigiametniku karjäär sai alguse, kui kunagise Edgar Savisaare valitsuse välisminister Lennart Meri võttis ta tööle välisministeeriumi, koos paadunud stalinisti Rein Müllersoniga, kes oli, muide, samaaegselt ka Nõukogude Liidu täievoliline esindaja ÜROs. Savisaar oli Kapo hilisematel andmetel meie põlise vaenlase „mõjuisik“. Isegi ta võitluskaaslane Kalle Klandorf kinnitas seda oma väitega Delfile (12, 16, 2010).
Fakt on see, et taastatud Vabariigi algaastail otsustas Luik tõmmata tavapärase 12-miilise merepiiri Keri saare juures nelja meremiili peale. Teatavasti asusid tollal Keri saare lähedasel paesel merepõhjal meie vaenlase allveelaevade sidevahendid. Mu sellekohasele arupärimisele riigikogus vastas ta, et seda kergem olevat riiki kaitsta, mida lähemale vaenlane lasta! See on kahtlemata kõige totram vastus, mida üks minister on kunagi andnud.
Fakt on see, et aastal 2001 määras Luik Kaitseministeeriumi julgeolekuosakonna ülemaks Eesti reeturi, Eesti ja NATO julgeolekut raskelt kahjustanud Herman Simmi.
Fakt on see, et päeval, mil Lennart Meri allkirjastas venelaste koostatud, venekeelsed juulilepped, oli ta Moskvas Mere abiline. Nende lepetega põlistati Eestisse 20 000 punaarmeelast ja KGB/GRU agenti, koos perekondadega umbes sada tuhat eriti vaenulikku „kaasmaalast.“ Luik pole ikka veel lõpetanud nende reeturlike lepete ja selle Eesti ajaloo musta päeva kiitmist ajakirjanduses.
Akadeemik Endel Lippmaa avaldas Mere lepingute kohta arvamust, et need on Eesti iseseisvusele sama ohtlikud kui 1939-40. aastate otsese sõjalise ähvarduse tagajärjel allakirjutatud dokumendid (Hommikuleht, 23. august,1994). Uuriv ajakirjanik Virkko Lepassalu, oma hästi dokumenteeritud raamatus „Süümepiinadeta, Georg ja Lennart Meri sidemetest eriteenistustega ja selle tagajärgedest“ kirjeldas Lennart Merd Eesti reeturina ja samuti on seda teinud riigikogu esimees Henn Põlluaas oma raamatus „Lennart Meri, vabaduse valus valgus“. Pole kahtlust, et Lennart „Nikolajev“ Meri, kes tegi 22 välisreisi ajal, kui aus eestlane ei võinud sellest unistadagi, oli teeneline kommunist, KGB kaastööline, silmakirjalik ja reeturlik president.
Kõige tähtsam fakt on see, et Eesti oluliste kaitselünkade täitmata jätmine on kasuks meie põlisvaenlasele.
Kõik need faktid pole ehk küllaldased, et tuvastada kelle huvides kaitseminister Luik tegutseb, aga need annavad küllaldast põhjust kahtlustamiseks, et kaitseministeerium pole heades kätes.
Mis ajendab kaitsejõudude ülemat?
Samuti on raske aru saada, miks ei soovi olulisi riigikaitse lünkasid täita kaitsejõudude ülem kindralmajor Martin Herem. Ma ei tea kas ja kuipalju Herem on osalenud tõsistes lahingutes, aga koolipingis sõjalist haridust saades oleks ta kindlasti pidanud omandama teadmisi õhutõrje ja rannakaitse vajadustest.
Mina olen kahe sõja rindevõitlejana tänulik õhutõrjele, mis mängis olulist rolli minu julgeolekus lahingutandril. Teenistuses lahinglendurina õppisin veel enam hoomama õhutõrje tähtsust. Olen arvatavasti ikka veel elus tänu sellele, et vaenlasel minu lahinglendude ajal õhutõrje puudus ja leinan neid relvavendi, kes täitsid oma lahingukohustusi ajal, kui vaenlane oli omale ohtliku õhutõrje muretsenud.
Järeldused ja soovitused
Kaitseminister Luik on kas oma riigikaitse võhiklust või riigikaitse kahjustamise sihilikku soovi juba kaua demonstreerinud. Kurb on see, et ka kaitsejõudude ülem Herem arvab, et Eesti õhuruumi ega randu pole vaja kaitsta, kui selleks on võimalused olemas. Kui mõelda ka varasematest kaitsejõudude ülemates, tekib arvamus, et taasiseseisvunud Eestis pole kaitsejõudude ülematega vedanud.
Tähtis on aru saada, et NATO on hea kaitsekilp, aga ainult nendele, kes suudavad ennast ka ise kaitsta. Eesti julgeolek pole kaugeltki kindlustatud. Esimese Laari valitsuse poolt meie põlisele kodumaale põlistatud pool miljonit okupanti ja Lennart Mere juulilepetega Eestisse põlistatud punaarmeelased moodustavad ikka veel ohtliku Eesti-vaenuliku viienda kolonni eestlaste põlisel kodumaal. Enda Vene eluaegseks diktaatoriks kehtestanud Vladimir Putin on kinnitanud, et ta eesmärk on taastada kommunistliku Venemaa „hiilgus“ – kelle muu kui oma naabrite arvel.
Eestlased, kelles püsib kõikumatu usk ja vankumata tahe kindlustada riiki, mis tagab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, peavad olema valmis järeleandmatuks kangelaslikuks võitluseks, nagu olid meie vabadussõdalased ja Teise maailmasõja vabadusvõitlejad.
Ainult kui täidame ohtlikud lüngad oma riigikaitses ja tõestame oma lahinguvalmidust meie vaenlasele, on meil võimalus elada rahus, iseseisvas Eesti Vabariigis, mida valitsevad eestlased.
Jüri Toomepuu
