Hiljuti kirjutas Ülo Vooglaid „Eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni moodustamise“ eelnõu kohta oma arvamuse. Uued Uudised avaldavad maaelu edendaja Jüri Variku vastuse professorile.
“Hea sõber Ülo! Kurbusega pean tõdema, et siiani pole ma küll näinud Riigikogus inimesi, kes suudaksid ja tahaksid arutleda eesti keele säilimise ja täiustamise üle. See teema on niivõrd lai, et poliitikutest komisjon võib ju halva mängu juures head nägu teha, kuid tulemuseks on ainult sõnad ja ei midagi enamat. Kui komisjoni ei kaasata keeleteadlasi ja miks mitte ka mehi metsast, kes on huvitatud puhta emakeele säilitamisest ja õpetamisest, siis võib juba ette linnukese ära teha ja kuulutada, et komisjon tegi suure töö ja probleemide lahendamiseks pole raha ega kaadreid.
Elu on näidanud, et meie poliitikud ja valitsejad peale Tiit Vähi ja Mart Siimanni valitsust ei pea vajalikuks enam asjatundjaid komisjonidesse kaasata – isegi mitte väga hea hariduse (doktor või doktorikraadiga võrdsustatud volitatud insenerid), suurte ettevõtete rajamise (tootmise ja toodete turundamise tundmine) kogemustega ja mitmesuguste valdkondade (pikaajaline EAS-i ärimentori, mehaanika, puidu, biotehnoloogia, ehituse, pakendi) hea tundmisega.
Üldiselt, kuni Eestimaal ei väärtustata head haridust, erialaseid teadmisi ja tööalaseid kogemusi, kuni ei hakata töövõtjasse erapooletult suhtuma, pole lootust ka majandus- ja kultuurielu edenemisele Üle 55-aastasel mehel, olgu tal kuitahes hea haridus, kuitahes suured ettevõtluse alased kogemused, head soovitused, pole lootuski ilma tutvusteta või õigesse erakonda kuulumiseta tööd saada.
Ma peaksin sellest komisjonist olulisemaks põhiseaduskomisjoni tegevust, kes peaks hakkama sisulist tööd tegema, et kaitsta Eestimaad eesti keelt risustamise ja inglise keele sissetungi eest. Kui ma viimati Tallinnas käisin, siis ausalt öeldes oli probleeme, et saaksin eesti keeles lõunasöögi tellida. Alles neljandas nn restoranis leiti inimene, kes oskas eesti keelt. Kas meil ikka kehtib Eesti Põhiseadus? Peale seda olen vältinud Tallinnas käimist. Pigem lähen Lätti, kus olen välismaalane ja saan vähemalt vene keeles suhelda. Muideks, Tallinnas ei leidnud ka söögikohta, kus oleksin saanud vene keelega hakkama. Võib olla oli põhjuseks ka minu Tallinna vanalinna osa söögikohtade vähene tundmine.
Eesti keele õpetamisest koolides ei ole enam mõtet rääkida. Isegi ülikooli lõpetajate eesti keele oskus on selline, millise kasutamise korral ei oleks nt 1972 või 1973 aastal võimalik olnud isegi TPI mehaanikateaduskonnas diplomit kaitsta. Omavalitsuse ametnikuna sain nii ministeeriumistest kui EAS-st ja teistest ametiasutustest kirju, mida oli piinlik lugeda. Kuigi ma ei pea ennast heaks eesti keele tundjaks, pidin sageli tunnistama, et noorte eesti keele oskus on parimal juhul E või F vääriline.
Kui ma kunagi ühe TU magistritöö retsenseerimisel juhtisin tähelepanu viletsale eesti keele oskusele, sain magistrandi juhendajalt noomida, miks ma hindan ka keeleoskust. Ja ega need magistritöödki enam pole võrreldavad kunagiste kasvõi TPI lõpetanute diplomitöödega. Kõik algab ikka emakeele ja emakeeles kirjutamise oskusest
Seega pean kõige olulisemaks alustada korraliku eesti keele õpetamisega lasteaiast ja algkoolist alates. Laps peab oskama kirjutada lauseid, jutukesi ja neist arusaama, mitte ainult sõnadesse või lausetesse puuduvaid tähti panema. Omal ajal, kui põhikoolis käisin, pidin juba 5. – 6 klassis oskama etteantud teemal kirjutada mõtestatud lugusid. Eesti keele eksam peab olema kohustuslik nii põhikooli lõpetamisel kui gümnaasiumi, keskkooli või mõne teise keskharidust andva õppeasutuse lõpetamisel ja see peab toimuma kahes etapis: etteütlus ja kirjand.
Kui saame eestlaste eesti keele taseme talutavaks, siis saab alustada venekeelse elanikkonna üleminekuga eestikeelsele õppele. Praegu jääb küll tunne, et meie õppekavade ja eksamite korraldamise kohaselt on inglise keele oskus kordades olulisem kui eesti keele oskus. Hävitades ilusa ja puhta eesti keele oskuse, kaotame samas suunas jätkates ka osake osakese järel oma kultuuri, kombed ja traditsiooni.
Keeleinspektsiooni soovitan üldse laiali saata. Milleks selline asutus, kes ei tee midagi eesti keele puhtuse kaitsmiseks?
Hea sõber, Ülo! Nagu ikka, kirjutad Sa väga õigeid asju, aga kahjuks meie poliitikuid, eriti praegu opositsiooni jäänud poliitikuid, ei huvita peale valetamise, sapi pritsimise ja Eestimaa rahva lõhestamise mitte midagi enamat. Ja koalitsioon, kes pole veel õieti tööd saanud alustada, peab kulutama mõttetult aega rünnakute pareerimiseks. Kuigi President tegi ettepaneku sajaks kriitikavabaks päevaks, ei osata Eestimaa parema homse nimel isegi mõnda tundi elada ilma sapi pritsimiseta. Kahju, et peavoolumeedia on selles suur osaline. Opositsiooni ja koalitsiooni koostööst pole mõtet isegi unistada, olgu tegemist kuitahes Eestimaa jaoks elulise küsimusega. Ka see näitab, et meie riigis ei austata enam mitte midagi, ammugi mitte haritut ja teadmistega inimest.
Saadan omad mõtted ka võimuliidu fraktsioonidele. Kuigi tean, et mitte midagi ei muutu.”