Kristliku traditsiooniga kultuuriruumis, kuhu ka Eesti kuulub, on binaarne sookäsitlus (kaks sugu – mees ja naine) olnud valdavaks aastasadu.
Binaarne soomääratlus on osa eesti rahva kultuurilisest identiteedist, see on valdavaks soomääratluseks siiani. Kui binaarset sookäsitlust soovitakse ühiskonnas muutma hakata, siis ei saa selle üle otsustada ega seda ellu viia väike grupp aktiviste, vaid sellesse arutellu peab olema kaasatud kogu rahvas.
Kuna binaarne soomääratlus on osa inimese kultuurilisest identiteedist, siis võib mittebinaarse soomääratluse juurutamist pidada katseks seda lõhkuda.
Meie rahvuslik-kultuurilist identiteeti hävitatakse niigi mitmel erineval moel ja säilitamaks meie rahvuslik-kultuurilist pärandit, on vaja teha suuri jõupingutusi.
On lugematu hulk teadusuuringuid, mis toovad välja vaimsed probleemid, mis kaasnevad kultuurilise identiteedi kahjustamisega ja neid näiteid ajaloost, kus seda on tehtud, ei pea kaugelt otsima. Näiteks ärevus, depressioon, identiteediprobleemid ja post-traumaatiline stressisündroom, on psühhopatoloogilised kaasnähud, mille all on kannatanud need inimesed, kelle kultuuriline identiteet on kahjustatud.
Ei saa mainimata jätta, et ärevus ja depressioon on kiiresti kasvavad vaimse tervise häired eesti ühiskonnas ja oleme jõudnud olukorda, kus psühhiaatrilise abi pakkumine ei jõua järgi nõudlusele, eriti lootusetu on olukord lastepsühhiaatria osas. Koolisüsteem on niigi saanud lastele ja vanematele suureks stressiallikaks, täiendava toe vajadus koolis kasvab iga aastaga ja koolidel puudub ressurss, et erivajadusega lapsi aidata.
Selle asemel, et koolisüsteemi laste vajadustega kohandada, tekitatakse nii lastele kui ka vanematele stressi juurde, lõhkudes traditsioonilisi arusaamisi sugudest.
Teadlased võivad ju mittebinaarse sookäsitluse osas konsensusel olla, aga need spetsialisid, kes on otseselt laste tervise ja kasvatusega seotud, on erinevatel seisukohtadel. Näiteks on suur osa USA lastearste veendumusel, et bioloogiline terviklikkus (biological integrity), kus sotsiaalset sugu üldse ei arvestata, vaid ongi sünnipärane mees ja naine, on laste vaimse tervise edendamisel hädavajalik, kuna segadus ja probleemid, mida mittebinaarse sooidentideedi juurutamisega ühiskonnas tervikuna tekitatakse (eriti teravaks on vastuolud länud spordis ja kinnipidamisasutustes), ei kaalu üle kasu väikesele osale ühiskonnas, kusjuures pole mingeid tõendeid selle kohta, et see neilegi pikemas perspektiivis kasulik oleks, nagu aktivistid loodavad.
USA–s on praeguseks vähemalt pooled osariigid võtnud vastu seadused, mis kaitsevad lapsi mittebinaarsete mõjutuste eest ja kus õpetatakse bioloogilist terviklikkust.
Ei saa nõustuda haridus- ja teadusministri Kristina Kallase argumendiga, nagu aitaks ühiskonnas mittebinaarse soomääratluse juurutamine kuidagi kaasa väikse grupi mittebinaarsete inimeste heaolule. Vastupidi, kultuurilise identiteedi lammutamine toob kaasa veelgi suurema vastuolu binaarsete ja mittebinaarsete inimeste vahel, mis tekitab stressi juurde mõlemale osapoolele.
Tasub siinkohal märkida, et mittebinaarste vaadete juurutamine lääne ühiskonnas ei ole kaasa toonud ennast mittebinaarsena identifitseerivate või soolise düsfooriaga inimeste heaolu, nende vaimse tervise probleemide esinemissagedus on jätkuvalt suurem kui tavapopulatsioonis, ei ole ka mingit tõendust selle kohta, et tulevikus võiks see olukord paraneda lihtsalt mittebinaarse sookäsitluse reklaamimisega ühiskonnas. On ka teadlasi, kes väidavad, et soolise segaduse häire taga (mida paljud mittebinaarsed inimesed põevad), võib olla lapsepõlvetrauma, kindlasti tasub see lähenemine edasist uurimist, et edendada soolise segaduse häirega inimeste vaimset tervist ja heaolu.
Samuti võiks koolidesse sisse viia sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamise programmid, kaasa arvatud empaatiavõime arendamine, mis linnastuvas nutikeskkonnas uuringute järgi üha kahaneb, et edandada sallivust kõikide vähemuste suhtes. Ka on sallivus kõrgem hästitoimivas ja stressivabas keskkonnas, kui me aga inimestele maksude ja halveneva majanduskeskkonnaga stressi juurde toodame, siis ei kooliõpik ega teadlased suuda inimestes kunstlikult sallivust tekitada.
Oleks arusaadav, kui õpikutes esitatakse faktidele vastavat informatsiooni, milleks oleks siis märge binaarse sookäsitluse juures, et ühiskonnas eksisteerib ka mittebinaarse sooidentiteediga inimesi, kuid esitades mittebinaarset sooidentiteeti kui objektiivset reaalsust (väites, et „on olemas” 20 sugu), ei vasta mitte kuidagi tõenduspõhise maailmakäsitlusega, kuna sotsiaalne sugu ei ole mitte bioloogiline, vaid sotsiaalne konstruktsioon.
Kuna kaasaegne teadus toetub arusaamale, et on kaks bioloogilist sugu, siis ei ole mingit tõenduspõhist ega loogilist argumenti selle kohta, et sotsiaalseid sugusid ei ole mitte kaks, vaid 20. See, et väike grupp inimesi nii arvab, või et mingis teises kultuuriruumis on kunagi nii arvatud, ei saa olla mitte kuidagi teaduslikus argumendiks per se. Seda enam, et enamik inimesi, kes ennast identifitseerib mittebinaarsena, vastab täielikult bioloogilsele määratlusele mehest ja naisest, samas kui erineva bioloogilise arenguga inimesed ennast mittebinaarsetena enamasti ei identifitseeri, vaid tunnevad ennast hästi neile kasvatusega edasiantud sooidentideediga.
Ei saa nõustuda ka Kristina Kallase selle väitega, et sooidentiteedi küsimused jäävad teadlaste lahendada ja neid küsimusi puudutavaid otsuseid võetakse vastu kitsastes kinnistes ringides ning kõik ülejäänud peavad nende otsustega lihtsalt leppima. Nagu juba öeldud, on binaarne sooidentiteet osa kultuurilisest identiteedist ja seega kultuuriline pärand ning igal inimesel õigus ja kohustus avaldada arvamust kultuurilise pärandiga seotud küsimustes, kuna see puudutab igat inimest ja kõigi heaolu ning kui tavakodanik oma arvamust probleemi esile kerkides ei avalda, siis on tal juba raskem võimuringkondades tehtud otsuste vastu hiljem protestida.
Helina Mändmets, EKRE Naisühenduse liige, EKRE Viljandi linna osakonna aseesimees