Kaja Kallase valitsuse naisministrid on võimule pääsemisest levitanud kahtlast sõnumit, nagu oleks ainuüksi naiste suur arv valitsuses nii suur saavutus, et valitsuse töötulemusi pole vajagi, piisab pelgast soofaktist – kahjuks aga reaalsuses see tagatiste ja tulemusteta ei tööta.
Kui hõigatakse maha, et naised on võimul ja kõik on nüüd parimas korras, siis koondub tähelepanu just naistele, neilt oodatakse tulemusi, ja mitte ainult – neilt oodatakse erilisi ja hiilgavaid tulemusi, sest ootused on kõrgele kruvitud. Kuna aga naised on ka vaid inimesed, mitte inglitarid, siis on pettumus paratamatu ja naisi peagi enam võimu juures näha ei taheta.
Kaja Kallase valitsus on naistevõimule juba ohtralt mainehoope jaganud ja eriti raskeks võib osutuda kaitsekulutuste kärpimine, mida seostatakse just nendega, sest kuigi kaitseminister on mees, on valitsusjuht naine ja kärped on tema algatatud.
Mehed pööravad riigikaitsele suurt tähelepanu, sest nad teavad, et kui riiki ei kaitsta ja see langeb, siis pole ka muul enam mõtet, seepärast paneksid nad valdkonna prioriteetseks. Naised on rahumeelsemad ja alalhoidlikumad, nemad tahaksid sõjale vähem tähelepanu pöörata ja jaotada raha sotsiaalsetele abivajajatele.
Teisipäeval ütles reservsõjaväelasest saadik Leo Kunnas kõnes umbusaldatavale kaitseminister Laanetile: “Nüüd sellises olukorras, hea Kalle, mis võimalused sul on olnud? Esimene võimalus on, kindlasti sa oled püüdnud seletada proua peaministrile ja rahandusministrile, et see ei ole hea otsus, ärme seda tee, aga see otsus või ilmselt need seletused ei ole vilja kandnud. /…/ Meie praeguse umbusaldusavalduse selge eesmärk on see, et proua peaminister ja proua rahandusminister muudaksid oma otsuseid sügiseks, et see proportsionaalne kärbe riigikaitse ja sisekaitse valdkonnas võetaks lihtsalt maha. Siin ei ole mõtet arutada selle üle, mis siin on parem kärpevõimalus või halvem võimalus. Praeguses julgeolekuolukorras ei saa neid kärpeid lihtsalt teha. See on meie sõnum ja ma loodan, et see läheb ka kohale.”
Paraku tegi Kaja Kallase naistevalitsus (kus naisrahandusminister on Keit Pentus-Rosimannus) kärped (mis polnud möödapääsmatud) igas valdkonnas, arvestamata seda, kui suureks on paisunud Venemaa oht, kui teravad on Venemaa suhted NATO ja EL-iga ja kui oluline on see, et ka Eesti ise panustaks NATO kaitsesse, sest oleme ju ka ise NATO, mitte ainult britid või prantslased Tapal.
Nüüd jäävad kaitsekulude kärpimine ja sellest tulenevad tagajärjed valitsuse naisosa kraesse – kuigi radikaalfeministist minister Signe Riisalo nõudis hiljuti naiste invasiooni kaitsevaldkonda, lükkub see küll edasi kaugesse tulevikku, sest kärpenaisi enam sinna ei oodata ega lubata, kui see vaid võimalik on.
Muidugi võib öelda, et see on meeste šovinism, rassism, natsism, mingi foobia või veel midagi, aga mõtet, et lase naised kaitsevaldkonda, kukub see kokku, ära keelata ei saa. Või kirjutab Maris Lauri siiski vaenukõneseadusesse, et naistest halvasti mõtlemine, eriti kaitsepoliitika kontekstis, on karistatav maksimaalselt kolme-aastase vanglakaristusega.
Naistevalitsusel ehk polegi soopõhist süüd, kuid ise nad on ju selle soolise valitsuse edumeelsuse üles haipinud ja kui riigikaitse kallale minnakse, tuleb kahjud sisse võtta. Seda enam, et ka praegust Euroopa Komisjoni presidenti, endist Saksamaa kaitseministrit Ursula von der Leyenit peetakse Bundeswehri kaitsevõimekuse hävitajaks.
Kaja Kallase viis kõrgustesse reklaam, et tegu on tegusa naisega, keda toetavad sõsarministrid, kuid nüüdseks on “naistevalitsuse” krediit täiesti ammendunud ja ühiskonna inkasso nõuab maksmist.