Uue valitsuse kaitseminister Jüri Luik peab viivitamatult ära lõpetama viimaste aastate praktika, kus 9. mail ja teistel viimase suure sõjaga seotud tähtpäevadel viivad kaitseväe kaplanid pronkssõduri juurde pärgi leinalindiga “Eesti rahvalt”!
“Eesti elanikud mäletavad ja peavad kalliks 75 aastat tagasi vabariigi Saksa fašistlikest vallutajatest vabastanud Nõukogude sõdurite kangelastegusid,” teatas teisipäeva hommikul TASS-ile Venemaa suursaadik Eestis Aleksandr Petrov.
Kuigi me ise kanname okupeerimist endiselt valusalt hinges, tuleb täna tunnistada, et Venemaa suursaadikul on isegi õigus nii väita. Tal piisab ainult sellest, et 9. mail hommikul Kaitseväe kalmistule minna ja diplomaat näebki, kuidas Eesti au ja uhkuse, tema kaitseväe vaimulikud okupanti austavad. Sama toimub väidetavalt teatud päevadel ka Sinimägedel.
Jääb vaid üle imestada, kuidas Kremli-meelne meedia pole seda juba jäädvustanud. Kuigi Sputnik kirjutas pooleteise aasta eest: “Kaitseväe kaplanid panid pärja Pronkssõduri jalamile.”
Ilmselt on siin tegu jällegi ühe Läänest üle võetud äraspidise kombega, kus austatakse mõlemal poolel sõdinuid, ja selle on siia toonud president Kaljulaidi kaaskond. Eestlaste haavad aga on liiga lahti, et austada okupante, kes võtsid meilt vabaduse ja panid mitu põlvkonda okupatsioonis vaevlema.
Kaitseminister Jüri Luik ja Kaitseväe juhataja Martin Herem peavad ära lõpetama selle nurjatu uusnormaalsuse, mis mängib Kremlile ainult trumpe kätte, ning tooma ühtlasi eesti rahva ette info selle kohta, kes andis omal ajal kaitseväe kaplanitele korralduse sedavõrd häbiväärne toiming ette võtta.
9. mail pronkssõduri ümber toimuv on otsene julgeolekuoht omariiklusele, sest “surematu polgu” taassünnitamise kaudu luuakse Eesti vene noorte seas Suure Isamaasõja kultus, mis tekitab siia Kremli-meelse “viienda kolonni”. Tartu Ülikooli prorektor Aune Valk aga soovitas “oma unistustes” ajalugu siinsetele venelastele sobivamaks ümber kirjutada – taas üks Kremli “kasulik idioot”.
Eesti ajaloo karmid õppetunnid ja eestlaste südametes endiselt valutavad haavad pole see, millega Kremli- ja Brüsseli-meelsed tohiksid mängida! Tuletagem meelde, et kohe-kohe on tulemas tähtpäev, kus ühe poole hinnangute järgi toimus Tallinna “vabastamine”, selle riigi ja maa põlisrahva arvates aga algas vägivaldne okupatsioon. Siin ühiskonda “rahustavaid” kompromisse ei tehta!