Eestis on uuringud saanud lausa tööstusharuks, kuhu maetakse palju raha, aga kasu on vähe, sest tulemused on ideoloogiliselt kallutatud.
Paljud inimesed arvavad, et näiteks erakondade reitinguid võltsitakse. Jah, aga see ei käi nii, et erakond sai 20% toetust, kuid kirjutatakse 15% – tegelikult kujundatakse hoopis küsimused nii, et saab soovitud tulemuse, või siis vastajate väljavalimise algoritm korraldab nii.
Viimasel rahvaloendusel sai kinnitada endale mitu emakeelt – milline võimalus tekitada tulemuste analüüsis juurde lisa-eestlasi, kuigi kodus räägitakse muud keelt! Tuuliku-teemaliste küsitluste puhul aga pole küsimuste seas varianti, et tuulikuid ei taheta üldse, pakutakse tuulikuid erinevas garneeringus ja nii saab pärast väita, et kõik on tuulikute poolt, erinevused on ainult ühes või teises asjas.
Kaitsetahte kohta küsiti juba tükk aega tagasi ja siis näitasid tulemused, et eestlaste kaitsetahe on kõrge, kuid mitte sedavõrd, et võiks rahule jääda. Aastatagune kaitseministeeriumi tellitud uuring ütleb: “Üle 60% elanikkonnast on valmis osalema kaitsetegevuses, täpsemalt 12% sõjalises kaitsetegevuses, 22% sõjalises kaitsetegevuses abistavalt (nt tagalatoetus, logistika jms) ja 26% mittesõjalises kaitsetegevuses (nt meditsiinivaldkond või evakuatsioonikorraldus). Samuti peab 81% elanikest vajalikuks relvastatud vastupanu rünnaku korral.”
See uuring ei näita eestlaste ja muulaste kaitsetahet eraldi, kuid üldjuhul on teada, et eestlastel on see keskmisest kõvasti kõrgem ja peamisel vähemusel ehk venelastel kõvasti madalam. Kuna Eesti riiklik ideoloogia on pigem globalistlik, mitte rahvuslik, siis endastmõistetavalt ei küsita venelastelt, kas nad on valmis tõstma relva rahvuskaaslaste vastu. Võib eeldada, et enamik venelastest ei taha venelasi tulistada ja tõenäoliselt eelistavad nad sõja korral olukorda, kus nad ei pea tulistama ei eestlasi kui kaasmaalasi ega venelasi kui rahvuskaaslasi.
Eestlaste endiga aga ei pruugi asjad enam nii head olla, nagu aasta tagasi. Üks uudis Tšehhist räägib, et sealses armees lõpetab üha enam kutselisi sõjaväelasi enneaegselt lepingu ja läheb erru. Kolm aastat kestnud sõjapinge ja võimalus, et nad saadetakse kuhugi, mõjub sõjaväelastele kurnavalt ja nad ei taha enam teenistuses olla.
Eestis suurenes Ukraina sõja puhkedes kaitseliitlaste arv järsult, aga praeguseks on aktiivsus langenud. Eesti Kaitseväest aga on lahkunud suur hulk tippsõjaväelasi, mis Ukraina sõja konteksti arvestades on küsimusi tekitav. Paljud on läinud kaitsetööstusesse, aga kas panuse andmiseks relvastuse uuendamisel või seetõttu, et sinna sektorisse paisatakse suur hulk raha? Kui arvestada, et Kusti Salm läks Milremisse, mille suuraktsionärid on Araabia Ühendemiraatidest ja toodangut reklaamitakse välismessidel, siis on karta, et ei kaitsetööstus, sinna minev raha ega ka seal ametis olevad ekssõjaväelased sajaprotsendiliselt Eesti kaitsmise nimel ei tööta.
Kas ja miks võidakse Eesti Kaitseväest ja Kaitseliidust lahkuda? Üks põhjus on selles, et meil peaaegu puudub droonivõimekus, kuid kaitsetahtelised näevad kümnetest Ukraina-klippidest seda, kui droonide-keskne on tänapäevane sõda. Üks Postimehes sõna võtnud eestlane, kes sõdib Ukrainas drooniüksuses, ütleb otse, et sõja korral teevad vene droonimeeskonnad meie kaitseväelaste kallal põhjaliku tapatöö: meil pole mingeid oskusi, neil on sõjakogemus. Kes tahaks minna sõtta, kui on teada, et oleme kohe kütitavad?
Maaleht kirjutab, et eestlased lahkuvad kodumaalt võõrsile. Sotsiaalmeedias kirjutab üks isa sellest, et tema valitsuse poissministrite õhutatavasse ja kardetavasti Ukrainast siia jõudvasse sõtta ei lähe. Kardetavasti sulab eestlaste kaitsetahe päev-päevalt üha enam kokku, sest ka valitsuse üldine majandus- ja sotsiaalpoliitika, mis kisub rahvalt elumahlad välja, ei sunni kellegi südant sellise riigi eest võimalikku surma minema. Inimestel võetakse kodud laskealade ja tuuleparkide alla – ilmselt mõtlevad paljud, et las siis need tuulearendajad ja liitlasüksused sõdivadki, mul pole enam kodutanumat, mille nimel surra.
Valitsus on teinud väga palju, et eestlaste kui ainsa rahva, kel on mõtet selle maalapi pärast sõdida, kaitsetahe kahaneks, ja seda on tehtud mitte ainult kaitsesfääris, vaid kogu riigi ja ühiskonna ulatuses. Paljud inimesed ei tunne enam, et see on nende riik, eriti kui võõraid, kahjuks just sõjas kannatanud ukrainlasi, pannakse Eestis eestlastest igal alal ettepoole. Jah, südames kaitsetahe on, sest see on meie maa, aga kui vaatad enda ümber, siis vajuvad käed alla – no pole, mille eest surra…
Ja üks moment on veel – meie poisid kasvatatakse memmekateks. Kui koolides kaotatakse eksamid, sest lapsi ei tohi liialt erutada, siis ei kasva neist võitlejaid, kes oskavad elus ja sõjas hakkama saada. Kui poisid kaalutlevad nooruses, kas nad ikka on mehed või on pigem naised, neist kodumaakaitsjaid ei saa. Kui “nokutädid” õpetavad neid pehmodeks, ei jõua poisid puu otsagi ronida, rääkimata miinipilduja miini tõstmisest. Juba praegu on suur kamp noori mehi, kel on küll viikingisoeng, kuid jalas retuusid ja nemad ei näe ennast kuulide all roomamas. Hoolimata suurest erinevusest Ukraina ja Eesti vahel ütleb Ukraina sõjakogemus palju ka meie kohta – ilmselt tuleb meilgi palju desertööre, nahahoidjaid, kõrvaleviilijaid, emigreerujaid…
Eesti peaks tegema kaitsetahte kohta uue uuringu, kuid mitte sellise, nagu need sünnivad ideoloogilistes ametkondades – tuleks ikka küsida ka seda, kas sellise valitsuse nimel ikka tahetakse sõtta minna ja kas tuuleparkide alla maetud maa ikka on kaitsmist ja suremist väärt.
Tegelikult ei tea ideoloogiate küüsis riigivõim suurt midagi sellest, mis hakkab sõja korral juhtuma, sest isegi küsimuse toon on kõrgemalt poolt soovitava tulemuse tarvis paika pandud.
Ja kaua peab Eesti ühiskond vastu üha kasvava ja valitsuse poolt võimendatava sõjapinge all?
Uued Uudised