“Oleme saanud näha, kuidas peaminister Kaja Kallase tegemised ja tegemata jätmised on röövinud enamalt kui kahesajalt inimeselt elu. Vaatamata sellele ei ole Kaja Kallas oma ametist tagasi astunud ja ka meedias kõlab kõrvulukustav vaikus – ei nõuta tema tagasi astumist justkui oleks 200 inimese surma põhjustamine mingi tühiasi.
Aga kuidas ma ikkagi saan väita, et peaminister on süüdi enam kui 200 inimese surmas? Selleks vaatasin ETV arhiivist läbi Aktuaalse Kaamera saated, et näha kuidas sündmused kerisid sinnamaani, et Kaja Kallase juhtimisel sai Eestist kõige hullemas koroonaolukorras olev riik maailmas.
Vaatame seda koroonateemat algusest peale. Kohe kui eelmise aasta märtsis koroona Euroopasse jõudis, kutsus eelmine valitsus kokku ekspertide nõukoja ning hakkas aktiivselt tegutsema. Tulemused olid suurepärased. Näiteks kui juba eelmise aasta mais oli Suurbritannias ja Itaalias koroonasurmasid miljoni elaniku kohta üle 400 (mis tähendas absoluutarvudes tuhandeid surmasid), siis Eestis olid vaid üksikud surmajuhtumid. Eesti oli Euroopas parimate hulgas nii haiguse tõkestamise kui ka majanduse käigus hoidmise osas.
Politoloog Tõnis Saarts on öelnud, et eelmist valitsust mäletame kui koroonakriisiga hästi hakkama saanud valitsust. Nakatumisnäitajad hakkasid kiiresti tõusma eelmise aasta novembri algusest. Valitsus oli kahe tule vahel. Ühelt poolt tuleks ühiskond võimalikult lukku panna, et haigust piirata. Teiselt poolt tekitab see lukku panek ühiskonnas palju muid probleeme. Tasakaalupunktiks võeti selline seis, kus haiglad saaksid koroonapatsientide hulgaga hakkama ning plaanilist ravi pole vaja hakata seisma panema.
Terviseameti hädaolukorra meditsiinijuht Urmas Sule on öelnud, et 400 patsiendi ringis koroonapatsientidega saame hakkama, aga üle 500 haige puhul kannatab juba plaaniline ravi. Just selle 400 piiri peale eelmine valitsus piirangutega haiguse leviku seisma pani.
Aasta alguses toimub õhkõrn leviku taandumine. Valitsus astus tagasi 12 jaanuaril. Sealt peale olid tegelikud otsustajad juba Reformi- ja Keskerakond. 22. jaanuaril näitab reoveeuuring, et viirus on levinud ühtlaselt üle vabariigi ja näitajad on püsinud aasta algusest stabiilsed. See näitab selgelt, et piirangud hoiavad meid küll ühe koha peal, aga ei vii haigestumist alla. Sellises olukorras tuleb piirangutega jätkata või karmistada.
Aga 26. jaanuaril õigustab Kaja Kallas restoranide pikema lahtioleku lubamist. 28. jaanuaril otsustab uus valitsus avada kontserdisaalid, kinod ja spaad Harju ja Ida-virumaal. Tagajärjed on kiired tulema. 5. veebruaril näitavad reoveeuuringud, et viiruse levik on hüppeliselt kasvanud. Valitsus ei tee selle peale mitte midagi ja Eesti kihutab reaktiivkiirusel maailma kõige hullemaks koroonariigiks saamise poole. Alles 11. märtsil reageeritakse vajalike piirangute kehtestamisega ning sealtpeale hakkame vaevaliselt tekitatud katastroofist välja tulema.
Vaatame nüüd koroonasurmade statistikat. Koroonasurmade tõus on alati ajalise nihkega võrreldes haigestumise tõusuga. Jaanuaris, kui olukord oli stabiilne, siis suri keskmiselt 6 inimest päevas. Nii oli ka ajalise viite tõttu veebruaris surmade arv sama – keskmiselt 6 inimest päevas. Märtsis jõudis kohale see mõju, mis tekkis valitsuse otsustest ja otsustamatusest jaanuari lõpus ja veebruari alguses. Märtsis suri keskmiselt 10 inimest päevas ehk 4 inimest rohkem ja aprillis 9 inimest päevas ehk 3 inimest rohkem. Absoluutarvudes näeme, et kahe kuu peale kokku kasvas surmade arv vähemalt 214 inimese võrra.
Need surmad jäävad minu arvates otseselt Kaja Kallase ja Tanel Kiige hinge peale, sest need on põhjustatud väga selge hoiatava informatsiooni eiramisest. On püütud ka pugeda selle varju, et meile tuli nakkavam inglise tüvi. Kes laskis seda tüve meile sisse importida ja sellel levida? Ja teiseks näitavad 11. märtsil kehtestatud piirangud, et ka inglise tüvi allub õigete piirangute mõjule.
Me oleme näinud, kuidas Isamaa ja EKRE valitsuses olles oli Eesti parimate koroonaga toime tulevate riikide hulgas ja kuidas Reformi- ja Keskerakond viisid meid mõne kuuga kõige hullema koroonaseisuga riigiks maailmas. Siin on puust ja punaseks näide sellest, et ei maksa valimistel valida inimesi selle järgi, kes kaunimalt naeratab või libedamalt räägib, vaid kes tõesti oskab seda tööd, mille tegemiseks ta valitud on.”
Aivo Lill