Eesti võimupoliitikas ilmneb üha enam poliitiku vanusest mitteolenev poliitiline dementsus ehk inimesed ei saa enam üldse toimuvast aru.
Delfi kirjutab: “Kristen Michal tahab Vene–Ukraina rahukõnelustel Euroopa esindajaks Kaja Kallast ja António Costat“. Ehk “Michal ütles Politicole, et nii Kallas kui ka Costa vastutavad ametikohtade järgi liikmesriikide ees. Ta lisas, et Kallase ja Costa mandaat tuleb otse Euroopa Ülemkogult ning seega pole liikmesriikidel vaja esindajate leidmiseks eraldi kokkulepet sõlmida.”
Mõistagi tahab Michal, et esindaja oleks Eesti reformierakondlane, aga ta ei arvesta seda, et Kaja Kallase on mistahes läbirääkimistel välistanud mitte ainult Venemaa, vaid otse või kaude ka USA ja mõnedki teised riigid. Paljud ei taha lihtsalt sellise poliitilise lehtsabaga eriti tegemist teha.
Delfi: “”Pole vaja määrata kedagi uut [läbirääkijaks]. Kui see venelastele ei meeldi, siis on see nende probleem,“ rääkis Michal Politicole Kallasest.”
Tore küll, kui Michal nii sirgeselgne püüab olla (olles samas Brüsseli suunas maani kookus), aga kui Venemaa kedagi näha ei taha, siis ei tule ka läbirääkimisi või ei tehakse need ära ilma Brüsseli esindajata, nagu Abu Dhabis juba juhtus.
Michal jookseb lihtsalt jälle peaga vastu seina. Kui Euroopa Liit tahab olla Ukraina rahuprotsessis osaline, siis tuleb saata sinna inimene, kes on läbirääkijatele vastuvõetav. Kaja Kallas seda ei ole. Soome president Stubb ehk oleks.
Üks asi veel. Delfi kirjutas 13. veebruaril 2024. aastal: “Venemaa siseministeerium kuulutas Kaja Kallase tagaotsitavaks. Kreml: põhjus on ajaloolise mälu teotamine.” Kui läbirääkimised peaksid toimuma Moskvas, siis ähvardab Kallast vahistamine. Eesti ise on ju nõudnud sõjakurjategijaks peetava Putini vahistamist, kui too külastas Mongooliat ja veel mõnda riiki.
Kaja Kallas on suures poliitikas persona non grata ja see on reaalsus.
Esindaja leidmine tuleb arutlusele reedel Dublinis toimuval Euroopa Ülemkogu mitteametlikul tippkohtumisel, mille algatas Itaalia peaminister Giorgia Meloni.
Michal aga tegi teisegi vastuolulise avalduse: ta väitis, et Soome lahel Vene laeva tabanud Ukraina droonid jõudsid laevani Venemaa õhuruumist. Samas aga läbis osa droonidest ka Eesti õhuruumi. Michali sõnul on Ukrainal õigus Venemaad agressiooni eest vastu rünnata. Kui nüüd osa Ukraina droone kasutab Eesti õhuruumi, siis meeldigu see meile või mitte, aga Eesti seab ennast ise märklauaks – Eesti kaudu Vene sihtmärkideni jõudvate droonide tõttu olemegi sõjas võimaliku vastutegevuse sihtmärk. Sõjas ei küsita, kellel on õigus, vaid tulistatakse.
Uued Uudised
Lisatud kommentaar sotsiaalmeediast.
“Euroopa ajakirjanduse viimased puhangud näitavad üha enam, kui närviliselt Euroopa reageerib arengutele, milles eurooplased meeleheitlikult osaleda tahavad – kuid ei saa.
Brüssel kogeb järjekordset diplomaatilist ärevust. Selgub, et Washington ja Moskva arutavad Euroopa julgeolekuarhitektuuri võimalikku ümberkorraldamist. Ja kõige ennekuulmatum, nad ei kiirusta Brüsselilt luba küsima!
Euroopa nõuab kohta läbirääkimiste laua taga. Aga millise ühise seisukoha kavatseb see sinna lauale tuua?
Mõned nõuavad karmimat hoiakut. Teised tahavad läbirääkimisi. Kolmas grupp arvutab kulusid. Neljas juba vaidleb, kes arvele järgi tuleb. Ühist seisukohta ei ole, aga kindlasti on ühine nõue, et kõik oleksid kutsutud!
Ja siin on Brüssel tegemas ebameeldivat avastust: läbirääkimiste laua taga tooli küsimine ja tegelikult oma läbirääkimispositsiooni olemasolu ei ole sama asi.
Washingtonil on muide igati põhjust arutada süsteemi, milles tal on turvalisuse tagamisel võtmeroll. Ja keegi pole veel suutnud Venemaad Euroopa geograafiast kustutada – ja vaevalt keegi kunagi seda teeb, ükskõik kui kõvasti nad püüavad. Arvestada tuleb ka Venemaa julgeolekuhuvidega, meeldib see eurooplastele või mitte.
Ja katse ehitada stabiilset turvasüsteemi, teeseldes, et mandri suurimat naabrit ei eksisteeri, on üsna omapärane diplomaatiline mõiste.
Praeguseks näeb tervikpilt välja peaaegu teatraalne:
Washington arutleb oma kohustuste tuleviku üle.
Moskva arutleb julgeolekukorralduste üle.
Brüssel on närvis, et keegi ei pööra piisavalt tähelepanu sellele, mida tal öelda on.
Euroopa strateegiline autonoomia meenutab praegu täiskasvanut, kes elab uhkelt iseseisvalt vanemate korteris: otsustame ise, kuid soovitavalt peaks isa jätkama kütte-, turva- ja kommunaalarvete tasumist.”