Kui saaksime minna ajas 32 aastat tagasi taasiseseisvumise aega ja keegi teataks prohvetlikult, et 2023. aastal tõstab valitsus praktiliselt kõiki makse, mida on võimalik välja mõelda, et toestada riiki, siis oleks ilmselt kõik eestlased öelnud – stopp, valime mingi teise tee.
Aga nii see paraku ongi – aastal 2023 tõstab vasakäärmuslik valitsus sisuliselt kõiki makse, sest muidu riik ei toimi. Ja ega selle rahva taskust välja pumbatava rahaga ta ka ei toimi, sest sellegipoolest ei jätku raha piisavalt mitte kusagile, ei päästjatele, õpetajatele, eesti keelele, kaitsevõimekustele ega millelegi.
Inimkond teab piisavalt riike ja ühiskondi, kus kõik toimis: põllumehed said häid saake, käsitöölised valmistasid toodangut, mille järele tuldi kaugelt, kaubandus õitses, kuninga riigikassa täitus rahaga, mis tuli õitsengust, kerjused kadusid tänavatelt, valitseja oli rahul ja alamad olid rahul.
Ja olid ajad, kus kuningas mõtles välja aina uusi makse, sest riigikassa oli tühi, alamad vaesusid ja muutusid rahulolematuks, mistõttu täitusid vanglad, teedele tuli murdu kerjuseid ja metsadesse teeröövleid.
Eesti on Reformierakonna valitsedes libisemas sellesse teise varianti. Kuna peaminister on ainult Ukrainat suus kandnud, pole tal olnud aega majandusega tegeleda ja see on allakäigutrepil. Sestap tõstabki valitsus makse ja esialgu on alamad veel rahul. Muide, ajaloos on küllalt ka neid aegu, mil kuningas istub türannina rahva seljas ja too ei kõssagi.
Kahjuks tuleb Eestil tõdeda, et me pole iseseisvuse taastamisega hakkama saanud – kuis muidu oleme riiki “päästmas” maksude tõstmisega? Üks põhjus on 2003. aastas, mil otsustati peremeeste staatus välja vahetada sulaste oma vastu – nüüd ei otsusta me ise midagi, seadusandlus põhineb eurodirektiividel, Brüsselis otsustatakse, et kliimat päästes tuleb endale köis kaela sättida ja et uuseestlased lisanduvad Vahemere paatidest. Mitte miski Eestis ei tööta enam nende inimeste heaks, kes kodakondsetena 1991. aastal riigi taastasid – Rail Baltic võib aidata eestlasel Berliini pääseda, aga see ei teeni eesti inimest ega too jõukust temale.
Reformierakond on kogu iseotsustamise Brüsselile ära andnud, aga ise ei oska ta riiki valitseda – nii polegi meil järel midagi muud kui probleemid, kriisid ja allakäik. Õitsvast ja jõukast Eestist saab veel ainult und näha. Nüüd maksustatakse juba inimeste vara, sealhulgas ka niisama seisvaid autosid – oleme tagasi sotsialismis, ainult homode ja migrantidega. Eesti riigi taastamine läks nurja, tekkimas on slaavlastega europrovints perverssuste õitsengu ja sõnavabaduse kägistamisega. On veel võimalus Eesti taas iseseisvaks muuta, aga seda peab kindlasti tegema Reformierakonnata, Jeestidvestita ja sotsideta.
Iseseisvus ei tähenda ainult oma “rippumatuse” väljakuulutamist – tuleb ka osata midagi iseseisvusega peale hakata. Maailmas on kaks halba eeskuju, 1804. aastal välja kuulutatud Haiti Vabariik ja 1847. aastal iseseisvaks saanud Libeeria, kaks neegrivabariiki, kes pole ka mitmesaja aastaga kuhugi jõudnud, sest Haitis on võim täna kuritegelike klannide käes ja Libeeria aina sõdib genotsiidiliselt.
Uued Uudised