Inglise keele surve Eestis on tuntav, kuid seda spetsiifilisemates valdkondades, vene keel aga tungib peale kõigil rinnetel ja seda “tänu” Kaja Kallase algatatud massisisserändele odavtööjõu impordi kaudu endisest Nõukogude Liidust, mis sai alguse minister Andres Sutist ja välismaalaste seaduse lahjendamisest.
Keeleliselt on kõige raskem valdkond teenindus ja seal “puudub riiklik tellimus riigikeelele”, nagu väljendus üks kriitik – ehk siis riigile tundub olevat ükskõik, kas ja kui palju siin eesti keelega hakkama saab. Keeleõppes loodetakse peamiselt vabatahtlikkusele, sellele, et siiasaabujad tahavad ise riigikeelt õppida. Aga tahavad vähesed, sest hakkama saab nii inglise kui vene keelega. Survepoliitika on riigi poolt nõrk, kui mitte olematu, ja seda kasutavad ära ka Bolti moodi ettevõtted, kelle teenindajad on sageli umbkeelsed.
Lääne-Euroopa ja USA on väga migrandilembelised, aga ometigi räägivad Saksamaal, Austrias, Belgias ja mujalgi teeninduses töötavad migrandid talutavalt riigikeelt. Eestis aga on nagu reegel, et teeninduses enam sageli riigikeelega hakkama ei saa.
Kuigi Eestiski on küllaga musti ja tõmmusid teenindajaid nii taksoroolis kui toidukulleritena, on nendega probleeme vähem, sest noorem põlvkond räägib inglise keelt meelsasti ja neid ei häiri, kui aafriklane mõmiseb äppi vaadates vaid mõne sõna “inglišit”. Eesti raudne probleem hetkel on vene keele kiire levik. Ehk siis venestamine. Riik on oma poliitikas Venemaa poole kaldu. Kui mitte otseselt, siis kaudselt igal juhul ja laialdaselt.
Ka ajakirjandus on üllatavalt vene(keele)meelne: Delfi värske lugu Ukraina venekeelsetest õpetajatest kandis selgelt sõnumit, et ukraina põgenikele tuleb anda õigus rääkida vene keeles. Kogu oma Ukraina-patriootilisuses on Eesti riik unustanud kogu Ukraina teema venekeelsusest lahti sõlmida.
Venemeelsus näib Eesti ajakirjanduses süvenevat. Hiljuti külastas ERR Soomet, kes sulges kõik piiripunktid Venemaaga, ning rahvusringhäälingu reportaaž sealt näis keskenduvat nutulaulule Soome venelaste saatuse üle, kes ei saavat kodumaad külastada. Kremli hübriidsõda ei tundunud ERR-ile nii suur probleem olevat, kui venelaste raskused üle piiri käimisel.
Ukrainlaste abistamisel tuleks aga rangelt eraldada ukraina keelt emakeelena kõnelevad põgenikud neist, kes ukraina keelt ei oska ja ongi puhtalt venekeelsed, ning sageli ka -meelsed. Vene taustaga põgenikke stimuleerides aidatakse paraku ka Ukrainat aidates kaasa Eesti venestamisele.
Riiklik poliitika on Kaja Kallase valitsedes kõvasti Venemaa ja endise Nõukogude Liidu baasil tekkinud riikide suunas kaldu – sealt tuuakse venekeelset odavtööjõudu, Ukrainat ja selle põgenikke aidates soodustatakse hoopiski vene keele levikut, Eestis venekeelset keskkonda kinnistades luuakse laialdasemat idataustaga ühiskonda, mis on suurvene imperalismi-ideedele vastuvõtlikum ja ka Putini “Vene maailma” moodi. Sisuliselt muudetakse Eesti venekeelseks riigiks, millel on tõmme Ida, mitte Lääne suunas. Eesti keelt hüljates eemaldutakse ka Läänest, sest eestlus toetub euroopalikule ruumile, venekeelsus mitte.
Üks probleem, millele on tähelepanu juhtinud kolumnist Ivan Makarov, seisneb Vene liberaalide siialubamises. Ukraina sõja alguses tehti taas üks viga, kui peeti Putini-vastaseid liberaale Eesti sõpradeks – aga nad ei ole seda. Nad võivad olla veriselt Putini vastu, aga südames, sõnades ja tegudes on enamik neist suurvenelased, kellele Eesti iseseisvus on ajutine. Eesti venekeelne meedia kubiseb nn tšeljabinsklastest ja Eesti-vastasuses on nad pigem Putiniga ühel joonel. Sotsiaalmeedias on selle kohta öeldud hästi: “Me ei taha Eestisse Venemaad, ei Putini ega Navalnõi oma, sest Venemaa jääb Venemaaks!”
Kaja Kallas aga on Venemaa Eestisse toonud ja ta oskab seda teha ka Ukraina kaudu, alates sellest, et ukraina põgenikke lubatakse siia FSB pärusmõisa ehk Vene Föderatsiooni kaudu kuni selleni, et Eestist on tehtud venekeelsete “ukrainlaste” ja desertööride kodu. Ja muidugi ei pääse mööda Slava Ukraini ja Stark Logisticsi skandaalidest.
Uued Uudised