Kaldor-Hicksi kriteerium (sõnastatud 1939. aastal majandusteadlaste Nicholas Kaldori ja John Hicksi poolt) on avaliku poliitika ja õigusökonoomika üks olulisemaid tööriistu.
Klassikalisele majandusteadusele tuginevas riigivalitsemises takistab otsuste tegemist Pareto-kriteerium: muudatus on õigustatud vaid siis, kui vähemalt ühe inimese olukord paraneb ja keegi ei kaota. Poliitilises tegelikkuses on selliseid otsuseid peaaegu võimatu leida. Kaldor-Hicks lahendas selle ummiku, tuues sisse potentsiaalse kompensatsiooni mõiste.
Vaatleme, kuidas võiks seda kriteeriumi edasi arendada ning kohaldada riigijuhtimise ja seadusloome kontekstis. Arutlus on antud ilma matemaatiliste valemiteta, et arusaamine oleks lihtsam.
Kaldor-Hicksi põhimõte ütleb: otsus on ühiskondlikult optimaalne, kui võitjate kasu on nii suur, et nad suudaksid kaotajate kahju täielikult hüvitada ja neile jääks ikkagi kasumit alles.
Et Kaldor-Hicksi kriteerium toimiks mitte pelgalt teoreetilise mõtteharjutusena, vaid demokraatliku valitsemise praktilise tööriistana, tuleb seda täiendada lisamõõtmetega:
1. Teoreetilisest kompensatsioonist tegelikuks kompensatsiooniks
Algses Kaldor-Hicksi teoorias ei pidanud võitjad kaotajatele tegelikult maksma — piisab sellest, et nad suudaksid. Poliitilises ja õiguslikus tegelikkuses tekitab see aga ebaõiglust ning ühiskondlikku vastuseisu. Optimaalne valitsemine peab muutma Kaldor-Hicksi kriteeriumi funktsionaalseks reaalseks kompensatsiooniks. Riik peab seadusega ette nägema õiglased kompensatsioonimehhanismid (näiteks kohalikud talumistasud, otsesed hüvitised jne.).
Näide Eestist: sõjaväeliste tsoonide rajamine. Kohalikele elanikele ja kohalikule omavalitsusele makstav õiglane talumistasu / kohaliku kasu tasu muudab teoreetilise Kaldor-Hicksi mudeli reaalselt toimivaks kokkuleppeks. Toonitame seejuures sõna õiglane.
2. Rahaühikutest heaoluteguriteni (inglise k. utility-weighting)
Klassikaline Kaldor-Hicks mõõdab kõike rahaühikutes (eurodes). Klassikaline majandusanalüüs teeb ühe fundamentaalse vea, eeldades, et 1 euro on võrdse väärtusega iga inimese jaoks.
Tegelikkuses on 100 eurot toimetulekuraskustes inimese ja miljonäri või isegi jõuka inimese jaoks täiesti erineva kaaluga. Heaolu kaalude sissetoomine aitab seda moonutust korrigeerida ning muuta poliitilised otsused mitte ainult matemaatiliselt, vaid ka ühiskondlikult ja eetikatasandil optimaalseks.
Optimaalsuse arvutamisel tuleb arvesse võtta sotsiaalset õiglust ja põhiõigusi. Muide, selline viga tehti nn. maksuküüru kaotamise arvutustes. Heaolu kaalud tuginevad majandusteaduse põhimõttele, mida nimetatakse raha kahanevaks piirkasulikkuseks (inglise k. diminishing marginal utility of income): mida väiksem on inimese sissetulek, seda suuremat heaolukasvu annab talle iga täiendav euro (sest see läheb esmavajaduste nagu toidu, eluaseme ja tervishoiu katteks); mida suurem on inimese sissetulek, seda väiksemat täiendavat heaolukasvu iga uus euro loob.
Heaolu kaalude standardne valem pärineb heaoluökonoomikast (inglise k. welfare economics) ja põhineb sissetulekute tasemel. Heaolu kaalude mudelis korrutatakse iga ühiskonnagrupi rahaline kasu või kahju läbi heaoluteguriga, mis sõltub nende sissetulekutasemest võrreldes ühiskonna keskmisega. Nüüd ei mõõda valitsus otsust tehes pelgalt “eurosid”, vaid ühiskondliku heaolu tegelikku muutust.
Konkreetne heaoluteguri rakendamise koht Eestis oleks automaksu mõju, ühistranspordi pileti hind jne. – muudatus võib riigieelarvesse tuua miljoneid, kuid kaalutud heaoluanalüüs näitaks, et väikese sissetulekuga isikute kantav kaalutud kahju ületab riigikassasse laekuva kasu.
Bürokraatias ja poliitilises praktikas on heaolu kaalude kasutamisel vaja lahendada kaks suurt probleemi. Esiteks – kes määrab parameetrid? Kust jookseb piir? Kes otsustab, kui palju on vaese euro väärtuslikum rikka eurost?
Kui parameetrit otsustavad poliitikud, saab sellest kiiresti manipulatsiooni tööriist: valitsus saab valida sellise heaolu elastsuse parameetri (peegeldab ühiskonna väärtushoiakut võrdsuse suhtes), mis teeb nende lemmikprojekti matemaatiliselt “optimaalseks”. Kas madalapalgalise kasu peaks olema 2 korda või 5 korda tähtsam rikka kasust? Kui võrdsustamisega minnakse liiga kaugele (heaolu kaalud on liiga agressiivsed, näiteks äärmuslike sotsialistlike ideede puhul), võib see pärssida majanduskasvu ja investeeringuid.
Seega kriteeriumite valik on poliitiline ja eetiline küsimus, mida puhtalt matemaatika ei lahenda. Teiseks – subjektiivsus seadusloomes. Kui valitsusel on õigus “kaaluda” otsuseid erinevate teguritega, võib see tekitada kiusatuse võimul oleval erakonnal sättida kaale nii, et nende enda valijagrupp saaks analüüsis alati suurema kaalu.
3. Ajalise dimensiooni sissetoomine (tulevased põlvkonnad)
Kaldor-Hicksi kriteeriumit saab laiendada ajas hargnevaks, kasutades diskonteerimist. Tänane otsus võib tuua praegustele valijatele 10 miljonit eurot kasu, kuid tekitada 30 aasta pärast kahju 50 miljoni väärtuses. Optimaalne mudel arvestab põlvkondade ülese Kaldor-Hicksi tasakaaluga (diskontomäär peab kaitsma tulevikku).
4. Kriteeriumi piirangud ja kriitika
Kui valitsus või partei tugineb oma otsustes puhtalt Kaldor-Hicksi mudelile, põrkub ta järgmistele takistustele.
Esiteks – Scitovsky paradoks: võib tekkida olukord, kus olekust A olekusse B liikumine on Kaldor-Hicksi järgi optimaalne, kuid uuest olekust B on tagasi olekusse A liikumine samuti Kaldor-Hicksi järgi optimaalne (sest väärtused ja hinnad ühiskonnas muutuvad).
Teiseks – mõõtmisprobleem: kuidas arvutada rahasse väärtusi, millel pole turgu? (Näiteks puhas õhk, vaikust, elurikkus, kultuuripärand või inimelu väärtus).
Kolmandaks – põhiõiguste riive: Kaldor-Hicks on oma olemuselt utilitaarne (suurim kasu suurimale hulgale). Puhas Kaldor-Hicks võiks teoorias õigustada vähemuse õiguste äravõtmist, kui enamuse kasu on piisavalt suur. Seetõttu peab Kaldor-Hicksi kriteeriumi kasutamist alati piirama põhiseaduslik raamistik.
Kokkuvõte
Kaldor-Hicksi kriteeriumi kasutamine annaks valitsusele selge juhise – poliitiline otsus on optimaalne siis, kui see suurendab ühiskonna kokkuhoitud heaolumahu summat ja riik suudab otsusest tekkivaid kaotusi valupunktides tegelikult tasandada (hüvitiste, reformide või tugimeetmetega), hoides samal ajal kinni põhiseaduslikest raamidest.
Heaolu kaalud on tehnokraatlik instrument ühiskondliku õigluse mõõtmiseks. Need võimaldavad seadusandjal teha optimaalseid otsuseid ilma populismita, tagades, et “matemaatiliselt optimaalne otsus” ei tähendaks jõukamate eelistamist nõrgemate arvelt.
Kaldor-Hicksi kriteeriumi kasutamise eeldus on – ministritel, aga ka ministreid juhendavatel parteidel on nõunikud, kes mäletavad midagi ülikooli kursusest ja oskavad arvutada, sest Kaldor-Hicksi kriteeriumi aluseks on andmeanalüüs.
Alver Aria, igavlev pensionär