Sotsiaalmeedias küsitakse, et kas Ukrainasse visiidi teinud Kersti Kaljulaid kujutab endiselt ette, et ta on riigipea ja saab poliitturismi harrastada – ja küünikud lisavad, et neli kuud enne Afganistani langemist käis Kaljulaid seal visiidil.
Postimees kirjutab: “Kersti Kaljulaid tegi täna äkkvisiidi Ida-Ukrainasse, kus andis koos Jalta Euroopa Strateegia nõukogu liikmetega ühise pressikonverentsi.” Muidugi on tervitatav see, et nõukogu sel moel Ukrainat toetamas käis, samas kui lääneriikide esindused Kiievist massiliselt lahkuvad. Ainult et eksriigijuhtide külastused ei muuda midagi ja need on pigem tühikargamiste moodi, sest ega neist peale sõnade ju suurt midagi ei tule.
Kaljulaid hakkab kuuluma Ukraina kõige tuntuma välispoliitilise platvormi Jalta Euroopa Strateegia (YES) nõukogusse. YES-i asutas 2004. aastal Ukraina miljardär Viktor Pintšuk, keda on aastaid peetud üheks Ukraina mõjukamaks oligarhiks. Kaljulaidile tehti ettepanek asuda kolmeks aastaks YES-i nõukogu liikmeks alates 1. novembrist, kinnitas mullu oktoobris Postimehele presidendi nõunik Taavi Linnamäe.
Nõukogusse kuuluvad sinna peale Pintšuki teiste seas Poola president 1995–2005. aastatel Aleksander Kwaśniewski, NATO peasekretär 2009–2014 Anders Fogh Rasmussen, Rootsi välisminister 2006–2014 Carl Bildt, europarlamendi kunagine juht Pat Cox ja kuulsa Müncheni julgeolekukonverentsi juht Wolfgang Ischinger.
Seega on tegu Euroopa endiste liidritega, kes suurt poliitikat enam ei mõjuta ja on leidnud endale mingisugusegi koha, näitamaks, et mingi mõju neil veel on ja midagi nad ka teevad. Samas pole Kaljulaid Ukrainas sugugi nii populaarne, kui arvata võiks. Naistel pole pärast Julia Tõmošenko lühikest tähelendu Ukraina poliitikas üldse sellist mõju, nagu naispoliitikutest küllastunud Euroopas arvatakse.
Veel presidendiks olles alandas Kaljulaid Ukrainat, öeldes, et Ukrainal kulub Euroopa Liiduga liitumiseks valmisoleku saavutamiseks vähemalt 20 aastat ja et see riik ei saa NATO liikmeks, kuni ei taasta territoriaalset terviklikkust. Ta väitis, et Ukraina, Gruusia ja Moldova ei ole valmis nende ühenduste liikmelisuseks ega ole isegi valmis nõutavaid kriteeriume täitma, samuti olevat neil probleeme õigusriigiga.
Ukraina Euroopa ja euroatlandi integratsiooni küsimustega tegelev asepeaminister Olga Stefanišõna arvaski, et Kaljulaid esindas neid, kes ei soovi EL-i ja NATO laiendamist. „Kahjuks unustavad mõned NATO ja EL-i riigid Ukrainale neid reforme meelde tuletades mainida, et ükski neist ei läbinud selliseid struktuurilisi muutusi ilma võimsa välise toetuseta, mis sisaldas ka integratsiooni selget toetamist,” ütles Stefanišõna.
Kaljulaid jäi Ukrainas ajakirjanikele meelde ka sellega, et hakkas konkreetselt Krimmile pühendatud konverentsil rääkima meenutusi Ida-Ukraina miiniväljadest ja paljud ei saanud aru, millal Krimmis inimesed miinide otsa astusid.
Seega on paljureklaamitav Kaljulaidi visiit siiski vaid suures poliitikas kõvasti allapoole kukkunud poliitiku katse ennast pildil hoida.